Mesilased lähevad taevasse

 (5)
mesilased
Foto: Janek Saarepuu

Meenub tuntud film „Mustlaslaager läheb taevasse“. Mesilased lähevad ka. Taevasse. Sest praegu on meil nii. Paraku.

Külastasin eelmisel suvel ühte kohalikku prouat, nimetame teda siin Lilliks, kes on, niikaua kui mina teda mäletan, ikka mesilasi pidanud ja teeb seda ka nüüd. Lilli peabki mesilasi mee pärast. Perenaine oli nagu alati väga õnnelik oma mesilaste üle ja näitas mulle uhkusega peresid, mis olid tugevad, tarudes olid magasinid peal ja kui ta avas ühe taru klaasist külgakna, siis oli näha pooleldi kaanetatud priske meekärg. Proua ütles, et võtab selle kärje tarust välja, kui külalised tulevad. Nii me siis kõndisime mesipuude vahel, ajasime juttu ja nautisime ilusat ilma, kui Lilli minult äkitselt küsis: „Kuule, ütle mulle õige, et mis sa arvad.... kas sulle ei tundu, et lennumesilasi on kuidagi nagu vähevõitu?“ Jah, tõepoolest, olin seda juba märganud, ise endamisi mõeldes, et imelik, kui sellised tõeliselt tugevad meepered on, siis peaks ju ka mesilasi olema lausa pilveke iga mesipuu kohal....Peale minu vastust vangutas Lilli vaid pead ja ütles: „ Ma arvan, et siin on suured rapsipõllud ümberringi ja mu lennumesilased on lihtsalt ära mürgitatud...“

Kuidagi paha tunne oli, kui ma hiljem õitsvate ja tuules lainetavate rapsipõldude keskelt jalgratta seljas kodu poole purjetasin.

Vaatasin enda mesilased üle. Lilli pool me tarusid ei avanud, nüüd siis vaatasin ka sisse. Üks taru oli tühi. Mesilastest. Selles oli olnud noor emapere. Heast emast andis tunnistust ilus, mune tihedasti täis tipitud haudmekärg. Ema ennast ma ei leidnud, ka mitte surnuna.. Tarus ei olnud ühtki mesilast. Pean tunnistama, et varem pole ma lihtsalt sellist pilti kogenud, et kõik mesilased on tarust kuhugi ära läinud. Kuhu siis? Taevasse? Selles noores peres olidki ju olnud ainult lennumesilased, lesed ja ema. Noori mesilasi veel ei olnud, sest need ei olnud veel sündinud....

Leidsin ka ühte oma kõige tugevamat peret vaatama asudes, et taru põrand oli vahelaua taga kaetud mesilastega, kes abitult vingerdasid ja rabelesid, olles justkui poolest kehast saati ära halvatud, osa mesilasi oli kuhjakestena seina ääres, juba surnutena. Ma ei osanud muud tarka teha, kui surnud tarust välja kanda. Järgmisel päeval olid samas tarus samad jamad. Mesilaste surnukehad ja hinge heitvad putukad. Kolmandal päeval oli olukord juba parem. Nagu ma ütlesin, oli tegu tugeva perega, kes elas kaotused üle.

Mesilased on korje suhtes väga valivad. Kui on paremat ja meeldivamat, siis nad vaid seda eelistavadki. Samuti ei lenda nad kaugele, kui on lähemalt midagi võtta. Tugev pere ilmselt selle ohvriks langeski, et lendas kaugemale, kui teised, nõrgemad pered. Või olid siis nõrgemate kaotused vähem märgatavad.

Mind vaevab üks mõte. Nimelt korraldatakse meil maaema messe ja meepäevasid, kus ka meega kaubeldakse. Mäletan, et üks nimetatud meepäevadel esineja kõneles möödaläinud suvel, et Eestis toodetud mesi on nii puhas, et me ei pea kartma, et me ostame kusagilt mürgitatud mett. Et mesilane on nii tark putukas, et toodabki ainult puhast mett. Et mesilane töötleb nektarit, filtreerides sealt kõik mürgid välja.

Kui ma mõtlen oma mesilaste peale, kes tulid korjelt mürgitatuna ja kandsid enda keha sees, oma meepõies mürgist mesinestet, kas nad siis andsid oma mürgise koorma enne surma ära, üle tarumesilastele?... Kas siis tõesti suudavad ellujäänud putukad teha mürgi olematuks ja mee sisse seda ei satu. Kuhu see mürk siis kaob? Mesilased toovad ju ka oma jalgadega ja õietolmuga pessa mürki. Kuhu see kaob? Kas meie mesi on tõesti puhas?

Järgmisel kevadel laiuvad minu kodu ümber puhtad rapsipõllud. Lõuna poolt küljest ulatub ühe põllu teravnurk sügavalt minu mesilaste lennuraadiusse. Olen teinud oma otsuse. Iga mesiniku jaoks on suur õnn, kui tema mesilased elavad ületalve. Kui see nii juhtub, siis müün oma mesilased maha.

Ma ei taha riskida, et minu mesilased toovad mulle mürgist mett, ka ei taha ma, et nad läheksid taevasse, eriti eelkirjeldatud viisil. Ehk leidub nende seas, kes minult mesilaspere ostavad, ka neid, kes suudavad oma putukatele kindlustada turvalise elukeskkonna. Lootus sureb viimasena.