Kollaps on levinud paljudesse riikidesse

Mesilasperede kollapsit on esinenud Austraalias, Prantsusmaal, Inglismaal, Hispaanias (hukkumine 40%), Portugalis, Saksamaal, Poolas, Kreekas, Itaalias, Venemaal, Horvaatias, Mehhikos, USA-s, Kanadas. Hiina ja Jaapani kohta andmed puuduvad. Kollaps on levinud piirkonniti erinevates mesilates ning selle läbi on hävinud 30-90% peredest. Esmakordselt täheldati kollapsit 1975. aastal Mehhikos ja Austraalias, siis nimetati seda mesilaste hukkumise sündroomiks. Euroopas on kollapsit märgatud aastatel 2003, 2004, 2006/2007.

Kõige suuremat muret on kollaps tekitanud Ameerika Ühendriikides, kus seda on täheldatud 27 osariigis. Kõige ärevam olukord on Californias, kus kollapsi tõttu on vähenenud meetoodang ja mandlipuud jäänud tolmutamata, mis omakorda on viinud mandlite saagi alla ning tõstnud nende hinda. Igal aastal toodi Californiasse 1,4 miljonit mesilasperet mandlipuude tolmeldamiseks. Nüüd ei ole mesilasi saada ja toodavate perede hind on tõusud kahekordseks.

Kanadas on Ontario ja Saskatchewani provintsis hukkunud 40% mesilastest. Teadlaste arvamuse järgi on põhjuseks "kokteil" pestitsiididest ja keemilistest ravimpreparaatidest, mis omavahel reageerides moodustasid mesilaste jaoks mürgiseid aineid.

Saksamaal hukkus 2007. a märtsis 25% mesilasperedest, mõnes piirkonnas koguni 60%. Euroopa Mesindusassotsiatsiooni viitsepresident Walter Haefeker leiab, et mesilaste hukkumise põhjusi on mitu, kuid peamiseks peab ta varroatoosi, pestitsiidide kasutamist, monokultuuride ja geneetiliselt muundatud taimede (GMO) kasvatamist. W. Haefekeri järgi selgus 2001.-2004. a tehtud katsetest, et GM-maisi õietolmus oli toksiine 10 korda üle normi. Mesilased tulid sellega siiski toime ning see otsest negatiivset mõju ei avaldanud. Kui aga neid kahjustasid varroalestad ja teised kahjurid, algas perede hukkumine laviinina.

Saksa teadlase H. H. Kaatzi arvates nõrgendavad ja vigastavad GMO toksiinid mesilaste seedesüsteemi, mis omakorda suurendab haigestumist bakteriaal-, seen- ja viirushaigustesse. Saksamaal pole veel sellele hädale erilist tähelepanu pööratud, kuid ajaleht Der Spiegel (detsember 2007, artikkel "Aids im Bienenstock") tuletab meelde Albert Einsteini lauset: "Kui Maal kaoksid mesilased, siis suudaks inimkond elada vaid 4 aastat. Pole mesilasi, pole tolmeldamist, kaovad taimed, loomad ja inimesed."

Londoni piirkonnas hukkus möödunud sügistalvel 2/3 mesilasperedest. Mujal Inglismaal ulatusid kahjud kollapsi tõttu 40%-ni, kusjuures selles riigis on GM-taimede kasvatamine keelatud.

Venemaal suri 2002/03. aastal 70% mesilasperedest. Põhjuseks peetakse pestitsiidide kasutamist ja keemilisi preparaate mesilaste ravimisel.

Hispaanias ja Prantsusmaal hukkus 2006/07. aastal regiooniti vastavalt 50-70% mesilasperedest. Prantsusmaal oletatakse, et süüdi on pestitsiidide imidiclorpidi, clothianideni ja thiamethoxami kasutamine taimekaitses. Nimetatud pestitsiidid tekitasid häireid mesilaste mälus ja orienteerumises, mistõttu nad ei osanud enam tarru tagasi lennata. Prantsusmaal on leitud, et halvasti mõjuvad mesilastele GM-taimed, mille geenidele on lisatud mullabakteri Bacillus thuringiensis (BT) geene. Need kaitsevad taimi kahjurite eest. Mullabakteri preparaate on seni kasutatud moskiitode, kärbeste ja ka kärjeleediku tõrjeks, kuna neid peeti mesilastele kahjutuks. Nüüd juba kaalutakse nende kasutamise vajalikkust putukate tõrjes.

Vastupanuvõime haigustele on vähenenud

Mesilasperede kollapsi tekke põhjuseks peetakse immuniteedi ja haigustele vastupanuvõime vähenemist, mistõttu mesilasi võivad korraga tabada nii seen-, viirus- kui bakteriaalhaigused.

Kollapsi (CCD) tekke põhjusi on terve rida.

1. Pestitsiidide ulatuslik kasutamine, eriti monokultuuride kasvatamisel, mil pestitsiidide jäägid kogunevad õietolmu, nektarisse ja meesse. Tekivad mesilaste seedesüsteemi häired, väheneb vastupanuvõime haigustele.

2. Monokultuuride kasvatamine, mille puhul mesilased saavad kasutada ainult ühe taimekultuuri nektarit ja õietolmu. Meetaimede mitmekesisuse puhul korjatakse õietolmu ja nektarit ka sellistelt mesilaste jaoks ravimtaimedelt, milles on olemas looduslikud antibiootikumid. See tõstab mesilastes resistentsust nakkushaiguste suhtes.

3. Mobiilsidevõrkude laienemine arvatakse samuti avaldavat oma kiirgusega kahjulikku toimet mesilastele. Neil on sellest pidev stressiseisund, mille tagajärjel vastupanuvõime haigustele väheneb.

4. GM-taimede kasvatamine, mille puhul taimede geenidele lisatud mullabakterite geenid häirivad ja vähendavad mesilaste orienteerumisvõimet ning oskust tagasi lennata oma tarru.

5. Mesilaste nakkushaigused, eriti varroatoos ja nosematoos, mis nõrgendavad mesilaste organismi vastupanuvõimet ja on soodus pinnas viirushaigustele. Näiteks on leitud mesilaste poolt mahajäetud tarudes 5-6 eri liiki mesilasi kahjustavaid viirusi.

6. Mesilaste kahjurite häiriv ja stressiseisundit põhjustav tegevus. Mesilasi häirivad peamiselt herilased (Vespa sp.), kärjeleedikud (Galleria melonella; Achroea grisella), väikesed tarumardikad (Aethina tumida). Stressiseisund soodustab nakatumist erinevatesse nakkushaigustesse.

7. Mesilastele kehavõõraste kemikaalide, sealhulgas liigne suhkrusööda andmine. Praegu pakuvad mitmed kaubandusettevõtted mitmesuguste nimetuste all mesilaste jaoks ergutavaid preparaate. Nende toime võib aga olla lühiajaline ning kahjulikkus ilmsiks tulla alles pikema aja jooksul. Siis võib selguda, et need preparaadid on mesilastele mürgised. Ka liigne suhkrusööda ja õietolmu asendajate andmine mesilastele kurnab nende organismi, häirib loomulikku ainevahetust ning teeb nad vastuvõtlikumaks mitmesugustele haigustele.

8. Mesilaste jaoks ebasobivate kunstlike elupaikade loomine pikka aega kasutusel olevate tarude ja kärgede näol. Mesilased pole looduslikult kunagi ehitanud kandilisi kärgi ega elanud saastunud paikades. Need jäetakse lihtsalt maha, lennates sealt ära. Kui kasutatakse aastaid samu tarusid, siis alati on olemas oht, et taru ja kärgi ei saa ka kõige põhjalikuma desinfitseerimise käigus pisikutest vabaks. Kui tarusid veel desinfitseeritakse, siis kärgedega seda enamasti ei tehta.

Praegu on mesiniku jaoks kõige mugavam põletada puidust tarukorpusi leeklambiga, kuid mesilaste jaoks see parim ei ole. Nemad on ju taru sisemuse katnud taruvaiguga, millel on desinfitseeriv toime. See aga põletatakse nüüd ära. Mesilased on sunnitud uuesti otsima taruvaigu allikaid ja polsterdama sellega taru seinad, ent kõik see on lisatöö. Taruvaiguga tegelemine on mesilaste jaoks 4 korda töömahukam kui nektari- ja õietolmukorje ning mee valmistamine.

9. Mesilaste haiguste ja kahjurite globaliseerumine seoses mesilas-emade ja -perede, saastunud mee ja meetaara ning välismaiste puuviljade toomisega antud piirkonda. Sageli tuuakse mesilasemad põhjapoolsetele aladele lõuna poolt. Sellised mesilased pole kohanenud elamiseks põhjapoolsemates ja klimaatiliselt karmimates tingimustes, neil puudub geneetiline mälu neile sobivate taimede kasutamiseks ning neil on madal vastupanuvõime antud piirkonna bakteritele, seentele ja viirustele. Seetõttu on oluline sissetoodud mesilasi valida eelkõige talvekindluse ja haigustele vastuvõtlikkuse järgi. Puuviljadega on "imporditud" väike tarumardikas.

Tundub, et inimene on oma liigses agaruses sekkunud miljoneid aastaid kestnud mesilaste eluviisidesse, rikkunud loodusliku tasakaalu põhimõtteid, mille tulemusena ongi tekkinud mesilasperede kollapsi nähtus.

Ohuks on paljud viirused

Viimasel ajal on rohkem hakatud rääkima ka mesilaste viirushaigustest. Allpool esitangi ülevaate seni teada olevatest.

Viirushaigused on mesilastel olnud aastatuhandeid, kuid inimesed said nende olemasolust teadlikuks alles 1960.-1980. aastatel. Praeguseks tuntakse kogu maailmas 7000 erinevat viirust, neist umbes 20 esineb mesilastel.

Mesilaste viiruste mõõtmed on 17-450µ ning kuju väga erinev: ümmargune, mitmetahkne, ellipsi- või niidikujuline. Mesilases olevad viirused püsivad pikka aega latentselt (varjatult) ja võivad selliselt levida ühelt isendilt teisele. Kui mesilastele mõjuvad stressi tekitavad tegurid (söödapuudus, parasiidid ja haigused), siis hakkavad nad surema. Viimastel aastatel on viirushaigusi suurendanud varroatoosi levik.

Kotthaue on peamiselt kaanetatud haudme haigus, mille tekitaja on RNA-d sisaldav ümmargune filtreeruv viirus Morator aetatulae Holmes läbimõõduga 30 µ. Viirus on vastupidav paljudele füüsikalis-keemilistele mõjuritele. Ta säilib toatemperatuuril kuni 3 nädalat, mees 30 päeva, mädases vaklade massis 7-10 päeva, kärgedes 80-90 päeva, suiras 100-105 päeva. Viirus kaotab aktiivsuse vees temperatuuril 59°C 10 minutiga, päikese käes 4-7 tunniga, mees temperatuuril 70-73°C 10 minutiga, keetmisel 40 minutiga, 3%-lises kaaliumpermanganaadi lahuses 40 minutiga. Viirus on levinud Ida-Euroopas ja Venemaal.

Kõige vastuvõtlikumad on haigusele tööliste, leskede ja mesilasemade vaglad vanuses 1-3 päeva, peiteaeg on 5-6 päeva. Haue hukkub 5-6 päeva vanuselt pärast haudme kaanetamist. Kahjustatud haue on kärjes hajusalt, paljude kärjekannude kaaned on kas eemaldatud või on nendes 1-3 avaust. Kärjekannude sees lamavad surnud vastsed selja peal peaga ülespoole ning on muutunud kotikujuliseks, kuna on täidetud vedelikuga. Algul on vastsed kollased, siis muutuvad pruuniks, seejärel mustadeks koorikuteks, mis tulevad kergesti kärjekannudest välja. Nukustaadiumisse jõudnud nukud on väikese pea ja rindmikuga.

Viirus paljuneb amm-mesilaste süljenäärmetes ning need võivad viirust üle anda kogu oma elu jooksul. On märgatud, et nakatunud amm-mesilased ei lähe toitma vaklu, vaid suunduvad varakult nektarit korjama, kuid õietolmu ei korja.

Haiguse allikaks on haiged pered, kus juba üks haige vagel või nukk võib nakatada kuni 3000 vakla. Viirust on leitud vähesel määral ka varroalestadel. Vaglad saavad viiruse nakkusega kokkupuutunud täiskasvanud mesilastelt sööda kaudu. Täiskasvanud mesilased nakatuvad omakorda haigete vakladega kärjekannude puhastamisel, muutudes viirusekandjateks. Haigus kandub haigelt perelt tervele eksinud mesilastega, kahjuritega, mesindusinventariga, aga ka mesinikuga, kes ei pese haigestunud pere läbivaatamise järel käsi.

Haigust esineb rohkem kevadel ja suve algul pärast jahedaid ilmu suira ja mee vähesuse korral pesas. Mesilased hakkavad hukkunud vastseid ja nukke tarust välja kandma, mistõttu haigus jääb sageli mesinikul märkamata. Keskmise suurusega ja väikesed pered kannatavad haiguse all enam kui tugevad. Meekorje ajaks nähud vähenevad, kuid tõbi ilmub uuesti järgmisel aastal. Kuna kotthaudmega kaasneb sageli ka euroopa haudmemädanik, siis võivad hukkuda ka täiskasvanud mesilased.

Diagnoos pannakse haigustunnuste ilmnemisel ja hukkunud haudmega kärjetüki seroloogilisel uurimisel laboratooriumis.

Haiguse esinemisel pannakse mesila karantiini, mis lõpeb haiguse likvideerimise ja mesila desinfitseerimise järel.

Haigete mesilastega perede pesad kitsendatakse ja soojustatakse. Hukkunud vastsetega kärjeraamid eemaldatakse, asemele pannakse tervetest peredest võetud kinnishaudmega kärjeraamid. Mesilas-emad tuleb asendada. Nõrgad pered on vaja ühendada 2-3 kaupa ja tõsta desinfitseeritud tarudesse. Haigete perede mett ja suira ei tohi sööta tervetele peredele.

Raviks ja profülaktikaks pritsitakse mesilasi 2-3%-lise kaaliumpermanganaadi lahusega 4-5 korda 5-päevaste vaheaegadega. Lahus ei tohi sattuda lahtisele haudmele. Haigust ravib hüperimmuunseerum, mida saadakse küülikutelt või hobustelt ning mida pannakse 80 g 1 liitri suhkrulahuse kohta. Mesilastele antakse seda lahust 120-200 ml ühe kärjetänava kohta 2-3 korda 5-päevaste vaheaegadega.

Haigestunud perede tarud, puust raamiliistud puhastatakse mehaaniliselt, seejärel pritsitakse hüdropuldiga 0,5 liitrit 1 m2 pinna kohta kas Virkon S-i 1%-list formaldehüüdi, 4%-list vesinikülihapendit või 5%-list nitraani lahust. Virkon S-i toimeaeg on 30 minutit, ülejäänud lahustel 3 tundi. Pärast seda loputatakse raamid veega ning kuivatatakse päikese käes. Kärgi desin-fitseeritakse vesinikülihapendi, formaliini või Virkon S-i lahusega eespool toodud viisidel, loputatakse veega ja kuivatatakse.

Suiraraame hoitakse 3 päeva 80%-lises sipelghappe (100 ml/m2) või äädikhappe (150 ml/m2) aurudes. Vaha sulatatakse temperatuuril 70 °C 70 minutit või autoklaavitakse 0,5 atm juures 30 minutit.

Mesinike riideid keedetakse 3%-lises kaltsineeritud sooda või leelise lahuses 30 minutit, loputatakse veega ja kuivatatakse. Näovarjud pannakse 2 tunniks 1%-lisse vesinikülihapendi lahusesse. Meevurrid desinfitseeritakse 5%-lise kaltsineeritud sooda lahusega ning jäetakse nii 6 tunniks seisma. Seejärel loputatakse veega ja kuivatatakse.

Kõik nakatunud meega kokkupuutunud nõud ja esemed desinfitseeritakse nende asetamisega 1 tunniks 3%-lisse vesinikülihapendi lahusesse või keedetakse 30 minutit 3%-lises kaltsineeritud sooda lahuses või 15 minutit 0,5%-lises sooda-potase lahuses.

Tarude ümber olev pinnas kaetakse kloorlubjaga 1 kg/m2, siis kaevatakse 5 cm sügavuselt läbi. Hiljem uhutakse kaevatud pinnast veega 10 liitrit 1m2 kohta.

Tai kotthaue kahjustab vastseid ja täiskasvanud mesilasi. Algul leiti seda viirust keskmistel (india; A. cerana), hiid- (A. dorasata) ja kääbusmesilastel (A. florea), kuid Nepalis on ta üle läinud ka meemesilastele (A. mellifera).

Viirus on ümmargune ja sisaldab RNA-d, selle läbimõõt on 30 µ, kuid see erineb geneetiliste, füüsikalis-keemiliste ja seroloogiliste omaduste poolest harilikust kotthaudmest. Ei kandu üle varroalestadega. Haigusnähud on järgmised. 70-100%-liselt hukkuvad nii 1-, 2-, 3- kui 4-päevased vastsed. Vastsetel on harilikule kotthaudmele sarnased tunnused. Täiskasvanud mesilastel on kahjustunud süljenäärmed ning kesksoole epiteel. Süljenäärmete juhad purunevad ja mesilased pole võimelised tootma toitepiima, lüheneb mesilaste eluiga. 1970.-1980. aastatel hukkus Indias 90-95% india (A. cerana) mesilastest selle haiguse tõttu ning pole välistatud selle viiruse levimine meemesilastele.

Krooniline viiruslik halvatustõbi e paralüüs on täiskasvanud mesilaste ja nukkude haigus, mida põhjustab filtreeruv RNA-d sisaldav ellipsikujuline viirus mõõtmetega 30-70 x 20 µ. Viirus püsib eluvõimelisena surnud mesilastes temperatuuril 3-4°C 3-4 päeva, temperatuuril 60°C hukkub viirus 30 minutiga, temperatuuril 35°C 7 päevaga, 0,2%-lises formaliinilahuses 3 päevaga (35°C), ultraviolettkiirguses (päike) 1 tunniga. Optimaalne paljunemistemperatuur viiruse jaoks on 35°C.

Levinud on haigus Egiptuses, endise Jugoslaavia riikides, Venemaal, Ukrainas, Kasahstanis ja teistes endise NSV Liidu riikides. Peale meemesilase on seda viirust leitud lehelõikajatel mesilastel (Megachile rotundata).

Haiguse allikas on haigestunud mesilaspered. Väliselt on need terved, kuid haigete mesilaste süljenäärmetes (ülalõua- ja neelunäärmetes) ning meepõies olev viirus läheb süljega suira, meesse ja vastsetesse. Varroalestadega nakatunud peredes viiruse toime suureneb. Haigus esineb igal aastaajal, kuid enam toimib ta varakevadel ja sügisel, eriti suira vähesuse puhul.

Haigus väljendub kahel kujul.

1. Kevadel ja sügise algul ilmuvad lennulauale lennuvõimetud roomavad mesilased, kes on ärritunud olekus ja liiguvad korrapäratult, keha ja tiivad värisevad pidevalt. Mesilased ronivad rohukõrte ülemisse ossa, kukuvad sealt maha ja jäävad külili asendisse, sumisedes iseäralikult. Rindmikulihaste halvatuse tõttu on nad kaotanud lennuvõime, tiivad on välja sirutatud või asümmeetrilises asendis.

2. Mesilased kogunevad 3-5 kaupa taimedele või maapinnale hunnikusse, liiguvad üht jalga lohistades. Tagakeha on suurenenud ja täidetud veetaolise sisuga.

Suvisel ajal ilmuvad peredesse mustad läikivad karvutud mustad mesilased, kelle tagakeha on kitsas. Nad sarnanevad sipelgatega. Terved mesilased kisuvad haigetelt karvu ära ning nad aetakse tarust välja. Haiged mustad mesilased on kaotanud orientatsioonivõime ja lendavad võõrastesse peredesse. 4 päeva pärast kaotavad need mustad mesilased lennuvõime ning hukkuvad.

Haigestunud peredes võivad eespool toodud vormid esineda nii korraga kui üksikult. Kuid nendele viiruse vormidele võib kaasuda RNA-d sisaldav satelliitviirus suurusega 17 µ. See paljuneb haigete mesilasperede nukkudes. Viirusel on antagonistlik toime mesilaste kroonilisele halvatusele, mistõttu mesilasemade nukud ei hukku. Hiinas on seda viirust kasutatud kroonilise mesilaste halvatuse vastu.

Hukkunud mesilastel on kala või riknenud muna lõhn. Pere nõrgeneb tööliste arvu vähenemise tõttu.

Diagnoos pannakse väliste haigustunnuste, mesilaste histoloogilise ja viroloogilise uuringu põhjal. Laborisse saadetakse 15-20 haigustunnustega mesilast 50%-lises glütseriinis.

Mesila pannakse aastaks karantiini. Oluline on soojade ilmadega tarusid varjutada, et vältida ülesoojenemist. Ravitud on seda haigust biomütsiiniga 400 000 RÜ 1 liitri suhkrulahuse kohta. Mesilasi võib tolmutada 5 g biovit-40 või 2,5 g biovit-80 pulbriga pere kohta.

Profülaktikaks on kasutatud bakteriaalset endonukleaasi, mille 100 000 RÜ lahustatakse 1 liitris vees. Sellega pritsitakse mesilasi 6-9 korda 10-päevaste vaheaegadega. Kokku kulub perele 40-50 ml lahust. Häid tulemusi on andnud ka mesilaste ja kärgede pritsimine pankreatiinribonukleaasi lahusega 4 korda 7-päevaste vaheaegadega. 50 mg preparaati lahustatakse 15 ml vees.

Karantiin lõpeb, kui haigusnähte enam ei esine.

 Vt ka Maamajandus jaanuar 2008