Mesindusega tegeldi Eestis juba muinasajal. Sel ajal otsiti metsas puuõõnes elunevaid mesilasperesid ja võeti neilt meesaak - peeti meejahti. Hiljem arenes sellest metsmesindus: mesilasperesid peeti kasvavate puude õõnsustes. Tarupuudest on juttu ka Läti Henriku kroonikas aastal 1212. XVI sajandil hakkas meil metsmesindus vähenema seoses põllumajanduse arenguga ja metsade maharaiumisega. Pakktarud valmistati puupakkudest ja need paigutati kodu lähedale puude otsa. Kodumesinduse ajajärk algas XVIII sajandil, kui tarud toodi majade lähedale ja need paigutati maapinnale. XIX sajandi lõpul toimus Eesti mesinduse arengus pööre. Organiseeriti mesinduse seltse ja põllumajanduslike seltside juurde moodustati mesinduse osakondi. Raamtarud võimaldasid rakendada uusi mesindustehnilisi võtteid, õppida tundma mesilaspere bioloogiat, suunata nende arenemist jne. Teise maailmasõja ajal mesinduse edukas arenemine Eestis katkes. 1939. aastal oli Eestis 109 000 mesilasperet. Pärast sõda jäi järele 17 000 peret. 1971 aastal oli mesilasperede arv tõusnud 92 100 pereni. 1997 aastal loendati ca 22 000 mesilasperet.

Mesilased toodavad mesindusproduktidest mett. Mesi on väärtuslik toidu- ja raviaine, mis koosneb (70-80 %) organismi poolt kergesti omastatavast puuvilja -ja viinamarja suhkrust. 1 kg mett annab 3150 kalorit. Väärtuslike koostisosadena on mees inimorganismile vajalikud mineraalained, fermendid ja mitmeid vitamiine. Mee väärtuslikuks omaduseks on ka bakterisiidsus, mille tõttu teda kasutatakse kui ravivahendit.

Mesilasvaha kasutatakse paljudes tööstusharudes, kus ta on sageli asendamatu tooraine. 4/5 vahatoodangust läheb kunstkärjetööstusesse.
Mesilasmürgist valmistatakse mitmesuguseid ravimpreparaate.

Mesilasema toitepiima kasutatakse biostimolaatorina looma- ja taimekasvatuses ning ravimpreparaatide valmistamisel.

Õietolmu ja taruvaiku kasutatakse samuti ravimite valmistamisel.

Kultuuride tolmeldamisel on mesilased põllumajanduses tänapäeval asendamatud. Eriti vajalikud on mesilased viljapuude ja marjapõõsaste tolmeldamisel.
Suurt rõhku tuleb panna tõupuhaste mesilasemade kasvatamisel, kuna emast sõltub kõik. Halvasti muneva emaga jääb pere nõrgaks ja mesinik ei saa loodetud tulu.

Mesindus on maailmas praegusel ajal näidanud tagasiminekut. On vähenenud nii mesilasperede arv kui ka nendelt saadav toodang. Eestis on mesilasperede arv vähenenud 109 tuhandelt perelt 1939. a. 22 tuhande pereni 1997. a. Mesinikke arvatakse olevat praegu ca 2500. keskmine meetoodang pere kohta oli 1996. a. 30 kg ja 1997. a. 18 kg.

1996....1997.a. läbiviidud küsitluse põhjal saadi teada, et Eestis peetakse ristandmesilasi 56% mesilates, puhtatõulisi kraini ja itaalia mesilasi kumbagi 22% mesilates.

Eesti Mesinike Liidu andmetel toodetakse Eestis aastas 500-600 tonni mett, 10-20 tonni õietolmu, 12-15 tonni vaha ja umbes 1 tonn proopolist. Võimalik on toota ka mesilasmürki kuid sellel pole hetkel turgu. Suuremad tehased toovad endale vajaliku tooraine väljastpoolt.
Euroopa Liidus on mesindus põllumajanduse lahutamatu osa.

Enne 2004. a laienemist oli Euroopa Liidu liikmesriikides kokku ligi 8,7 miljonit mesilasperet. Suurimad mesindusmaad Euroopa Liidus on Hispaania, Itaalia, Kreeka ja Prantsusmaa. Enne laienemist oli ELi maades enam kui 470 000 mesinikku, neist 15 270 ehk 3% professionaale. Pärast laienemist 2004. a mais suurenes mesilasperede üldarv Euroopa Liidus ligikaudu 3,0 miljoni võrra ehk umbes 25 %. Olulisema osa EL täiendavast meetootmise mahust annavad Ungari, Poola ja Tšehhi.

Euroopa Liidu liikmesriikide meeturul on importmee osakaal aina suurenenud ja moodustab viimasel aastakümnel juba üle poole kogu meetarbimisest. 2002. a moodustas Euroopa Liidus toodetud mesi vaid 45,9% EL elanike poolt tarbitavast meekogusest. Maailma mastaabis on Euroopa Liit suurim mee importija.
Kui 2002. a toodeti maailmas 1 268 000 tonni mett, siis Euroopa Liidus 112 000 tonni.

2007a. oli Euroopa Liidus ca 600 000 mesinikku ja 13,6 miljonit mesilasperet. Puudu jääv mesi imporditakse Argentiinast, Mehhikost ja Hiinast. Peamised probleemid on mesilaste haigused, jääkained mees ja GMO-ga seotud riskid.

Perede arvu vähenemisel Eestis on mitmeid põhjuseid.

1) Haiguste levik. Puudub peaaegu täielikult vet. kontroll. Haigused levivad vahaga (ebaõige sulatus temperatuur), sissetoodavate mesilasemadega. Haigusi oleks ka siis vähem kui mesinikud kasutaksid ravimeid õieti (sama ravimit kasutatakse pikka aega, kuigi tuleks iga 2 aasta tagant ravimit vahetada).
2) Mesinike kaadri vananemine.
3) Ühtse arengusuuna puudumine ja ühtse organisatsiooni puudumine.
4) Majanduslikult mittetasuv. Peetakse ristandperesid mis annavad vähe toodangut, emasid ei vahetata iga 2 aasta tagant, mittesobivate tarude kasutamine.