Mets – majandamiseks või iluasjaks?
Kuni on olemas mets ja eestlased, jätkub vaidlus. Vaidluse põhiküsimus on kord nii, kord naa sõnastatud, kuid taandub ikka ühte kohta – kas raiume või ei raiu.
Praegu käib vaidlus metsanduse uue arengukava üle, mille tühistamist vaidluste alustajad nõuavad. Seegi nõudmine on taandatav põhiküsimusele, kus raie tähendusse on pandud arengukava ja tühistamine märgib raie keelamist.
Kaitsja on kaitse vastu
Aga arengukava ise ei sisalda ainult raieplaani. Muu hulgas on seal ka plaan laiendada Eestis rangelt kaitstavate metsade pindala. Kui hakata samamoodi üksikuid näitajaid tähtsustama, nagu võitluses kipub olema, on imestust väärt, et metsa kaitsjad võitlevad laiendatava metsakaitse vastu.
Veel 1996. aastal oli Eestis rangelt kaitstavaid metsi vaid umbes 57 220 hektarit. Praegu on selliseid metsaalasid ligikaudu 208 420 hektarit. Plaan on laiendada rangelt kaitstavat metsaala 220 000 hektarini, mis oleks 10% Eesti metsade kogupindalast (2,2 miljonit hektarit).
Range kaitse tähendab seda, et nendes metsades ei tohi midagi teha, seal areneb kõik nii, nagu loodus tahab. Aga peale selle on kaitstavad metsad, kus inimtegevus piiratud, reguleeritud teatud kaitserežiimiga. Üldse kokku on Eesti metsadest nii või teisiti kaitstud veidi üle 30 protsendi.
Kui arengukava teksti veel uurida, leiab sealt mitu plaani, kuidas metsahoidu paremaks muuta. Jutt ei piirdu mustvalgelt vaid sellega, mis metsa majandajatele on keelatud või lubatud.
Näiteks on plaan muuta inimtegevus piirangutega kaitstud metsades mõttekamaks. See, et seal on tegevus piiratud, mitte täielikult keelatud, näitab iseenesest, et tegu on kooslusega, mida teatav inimmõju ei riku. Arengukava tegijad on näinud, et peaks astuma sammu edasi ja selgitama peale selle, mis kooslust ei riku, ka seda, mis tegevusest võiks kooslusele kasu olla. “Metsade majandamine kaitsealade piiranguvööndites peaks täitma loodusväärtuste kaitse eesmärki, aga tänaseni puudub selgelt väljakujunenud praktika seal metsakasvatuslike võtete kasutamise kohta,” on kavas üteldud.
Parandada tahetakse ka praeguseks ummikusse jooksnud vääriselupaikade kaitset. Vääriselupaigad on majandusmetsa väikesed alad, kus leidub või võib leiduda (see on selgitatud indikaatorliikide abil) haruldasi või ohustatud liike. Neid väikesi paikasid keset erametsasid oleks keerukas riiklikeks kaitsealadeks kuulutada, mistõttu otsustati 1999. aastal rakendada nende puhul vabatahtlikku kaitset. 1999 see hakkaski arenema. Metsaomanikud, kes vabatahtlikult tahtsid oma metsas asuvat vääriselupaika kaitsta, sõlmisid riigiga selleks lepingu ja riik maksis neile hüvitist selle eest, et nad alal majandustegevusest loobusid.
Hilisematel aastatel on lisaregulatsioonidega muudetud see kaitsevorm aga nii keeruliseks, et metsaomanike huvi selle suhtes on väga leigeks muutunud.
Nüüd on arengukavas kirjas, et on plaan see kaitse jälle tõhusaks muuta, kusjuures vabatahtlikkust tahetakse säilitada. Vääriselupaikasid on erametsades inventuuri järgi kokku 8533 hektaril ja praeguseks on sellest pinnast lepingutega kaetud vaid 21%.
Kavast leiab metsade seisukorra parandamiseks veel mitu plaani. Näiteks peetakse vajalikuks eraldi uurida, mis ulatuses täpselt on mõttekas raieid tehes alles jätta säilikpuid, surnud puitu jms. Tahetakse analüüsida, mil määral ja kuskohast just kaitsealadel raiet tehes tasub raiejäätmeid koguda ning kuhu need peaksid kindlasti maha jääma.
Välja töötada tahetakse ka meetmeid, mis tekitaks metsaomanikes huvi segapuistutes rohkem laialehiseid puuliike kasvatada jne.
Elu ja ilu
Eesti paljude tulevikukavade seas on olemas strateegia “Säästev Eesti 21”. Seal on kirjeldatud sihti siduda looduse isetaastumisvõime looduskasutusega. Eesmärgiks on, nagu seal kirjas, saavutada olukord, kus inimene ei käsitle keskkonda kui kaitset vajavate objektide kogumit, vaid kui tervikut, mille osaks
ta ise on.
See tähendab ka loodusvarade kasutamist viisil ja mahus, mis kindlustab ökoloogilise tasakaalu. Loetletud on ka ohud, mis võivad selle eesmärgini jõudmise keerukaks muuta.
Eelkõige nähakse ohtu globaliseerumisest tingitud tendentsides, mis on mõjutamas ka eestlast. Näiteks:
- võõrandumine traditsioonilisest looduskeskkonnast ja looduskasutusest, imporditud tarbimiskultuur, mis viib Eesti-väliste huvide domineerimisele;
- tendents linnastumisele tekitab olukorra, kus maastik muutub kitsa huvigrupi jaoks kindlapiiriliseks “iluasjaks”.
Kui arengukava juurde tagasi tulla, võiks küsida: kas valime siis tuleviku koos metsaga või tuleviku koos sellise metsaga, mis on iluasjaks purki pandud?
