Viru-Lemmu metsaseltsi juhatuse esimees Guido Ploompuu, kes on teejuhiks, ütleb, et see on piirkond, kus näiteks kuuske kasvatades ei tohi ühtegi hooldustööd maha magada – kohe võtab lehtpuu võimu oma kätte.

Sümboltamm ja teised tammed

Viru-Lemmu metsaseltsi matkarada asub Guido Ploompuu maadel Rakke vallas Tammiku külas. Sümbol, kelle pilt rada tutvustavat voldikutki ehib, on võimas tamm, kes tähelepanuväärne eelkõige oma ühtlase, igat pidi 25m läbimõõduga võra poolest.

Tamme näeb aga ka rajal looduslikult kasvanud metsas ja võrkaia sees olevas tammenoorendikus.

“Üks ilusamaid erametsades olevaid tammekultuure,” on Guido Ploompuule selle 0,6 ha suuruse ala kohta üteldud. Tammeistandus on rajatud 1997. aastal, kui nn Rootsi projektiga üle Eesti lehtpuu näidiskultuure tehti. Kuna sel kruusasel künkal pole kasvukoht tammele parim (põud, ka kevadised hiliskülmad pääsevad ligi) ja taimeaiast saadud istikud olid osaliselt vigastatud juurestikuga, sai palju noori puid otsa ning näidiskultuuride hulgast arvati ala välja.

Ploompuu on aga kultuuri täiendanud ja sellele aia ümber ehitanud, samuti on tammesid nüüdseks juba kaks korda laasitud. “Öeldakse, et tamme puhul on kriitiline piir kusagil kaks-kolm meetrit kõrgust – kui ta sellest üle saab, on kahjustuste east väljas. Siin hakkab nüüd see aeg kätte jõudma,” märgib Guido Ploompuu.

Lehised ja ebatsuugad

Maanteetrassi ääres, kust muide viidi 2008. aastal Tallinnasse Raekoja platsi jõulupuu, on mets uuendatud hoopis eba-tsuugaga. “Ebatsuugat istutatakse hektarile 1700–1800 taime, siin 0,6 hektaril on neid umbes 1500,” räägib teejuht.

Erinevalt teistest metsakultuuridest, mille kasvatamise siht on puht majanduslik, on ebatsuugad istutatud ka ilu pärast – et möödasõitjail oleks tulevikus ilus vaadata.

Praegu on puud veel selles eas, kus neil tuleb aidata kasvada. Eelkõige tähendab see rohu mahaniitmist. Samas kõrval näitab naabri lageraieala, mis Pandivere viljakal mullal toimuma hakkab, kui metsauuendus jääb looduse hoolde.

“Siin on sinilille kasvukoht, kõige viljakam pinnas üldse, ja see on ikkagi okaspuu jaoks. Ei ole mõtet lasta sel maal niisama täis kasvada,” on metsandusharidusega Ploompuul sara-puu-, pihlaka- jne liikide võpsikut halb vaadata. Ta tahaks ala ketasfreesiga üle käia ja sinna hoopis kuused peale istutada.

Ent ulukite eest kaitsva aia sees on õpperajal veel üks võõras okaspuu – eurojaapani lehis, mida Guido Ploompuu hindab oma kõige väärtuslikumaks metsakultuuriks. Ta ütleb, et kinnitab raudselt – Eesti erametsades ega riigimetsas teist sellist ei ole või vähemalt teadaolevalt ei ole.

Eurojaapani lehist on küll proovitud kasvatada, aga enamasti on ulukid kultuurid nahka pannud. Ploompuu alustas pärast 2006. aasta istutust puude kaitsmist tüvevõrkudega. Ta on ulukite peletuseks kasutanud ka plastpudeleid ja vanu CD-plaate, nüüd kaitseb puid võrkaed.

Umbes 0,6 hektaril kasvab 600–700 lehisetaime. Lehiste asjatundja Ülo Erik on väitnud, et 30 aastaga annab eurojaapani lehis raietoogi, mis võrdub esimese boniteedi 90aastasest kuusikust saadava puiduga.

Tänavu on kultuuri esimest korda laasitud. “Võib-olla siiski kusagil Eesti nurgas seda lehist kasvatatakse veel,” mõtiskleb Ploompuu.

“Väga huvitav oleks teada saada, kuidas ta mujal on kasvama läinud.”

Hübriidhaab ja maarjakask

Suhteliselt tavapäratut metsakultuuri leiab õpperajal veel, taas kaitsva võrkaia tagant. Nii tammeistandus kui ka siinsed hübriidhaava ja maarjakase alad jäävad kõik endisele umbes
200 ha suurusele põllumaale, kus on tehtud head maaparandust.

Ploompuu rõhutab mitu korda, et drenaaž on väga korralikult pandud. Lähikonnas, kus ta on oma metsas teinud hiljem väiksemaid maaparandustöid, on veed juhitud vanasse süsteemi ja kaevud-äravoolud tõepoolest toimivad.

Aga põldu kasutada ei saanud, kuna Pandivere survelised põhjaveed muutsid teatud paikades pinnase nii pehmeks, et põllutöömasinad uppusid. “Seesama ala jäi maade hulka, mille 1990. aastate esimeses pooles oma maja juurde erastasin,” jutustab Ploompuu. “Hakkasin proovima ja mõtlema, kuidas seda üldse kasutada saaks.”

2006. aastal on osale alast istutatud Plantexi suured (75 cm kuni meeter) hübriidhaavataimed. “Hübriidhaab, nagu kõik võõrad liigid, vajab viljakat pinnast ja siin päris haavamaa see pole, aga samas on puud üsna hästi kasvu visanud,” ütleb Ploompuu.

Samal alal kasvab 0,6 hektaril 2005. aastal istutatud karjala kask ehk maarjakask.

Kas võrkaed on ennast õigustanud? “Kui loom sisse minna tahab, siis ta ikka läheb,” ütleb Guido Ploompuu. “Minu arvates on aial eelkõige visuaalne efekt. Kui ta näeb, et midagi on ees ja jahimeest püssiga selja taga pole, siis ta rinnaga aiale peale ei lähe. Kui hirm on nahas, siis lähevad kõik aiast läbi.”

Kui kaardilt vaadata, kulgeb 3–4 kilomeetri pikkune õppe-rada, kus veel hulk metsakasvatuslikke objekte, ümber ilusate Tammiku järvede. Raja üks puhkekohtadest, istumispaik, on tammekultuuri juures ja teine järve ääres, kus Tapa rahvas armastab käia kokresid püüdmas.

Keskkond mõjutab

Guido Ploompuu räägib, et kunagi harjusid järve ääres käima Tapa sõjaväelased ja nüüd käib noorem põlvkond sama rada.

“Siin on olnud halvemaid aegu, kui kalapüüdjad jätsid endast paraja laga maha,” räägib ta. “Nüüd, kui on istumiskohad, prügikastid, välikäimla ja muu selline, on pilt hoopis teine. Saab ikka ütelda küll, et keskkond mõjutab inimese käitumist.”

Pandivere maastik on iseenesest ilus, praegusel ajal hakkab keskeestlasele seal muu hulgas silma punaste mürgiste marjadega punane leeder, mida pandiverelane nimetab samasuguseks nuhtluseks, nagu mõnel pool metsaomanik toomingavõsa.

Õpperajal on mitu paika, millest Guido Ploompuu räägib tulevikuvaatega. Näiteks kasekultuur, kus ta tahab näitlikult hakata tegema hooldustöid, mis on vajalikud, et kasest vineeripakku kasvatada.

Kas õpperada seega jääb pikemaks ajaks alles?

Vastates ta veidi kahtleb. Objektid ise on rajatud eri aegadel, õpperaja nii-öelda ametlik pidamine nõuab aga parasjagu bürokraatiat, näiteks aruandeid, kui palju rahvast rajal käinud on.

“Ühelt poolt mõtlen, et kas ikka seda kõike vaja on. Raja jaoks oleks nüüd vaja pealegi kirjeldused uuesti üle kirjutada... Teiselt poolt peaks see rada ikkagi vist alles jääma. Nii palju erinevaid ja eri moodi metsakultuure nii väikesel alal – selles mõttes on rada üsna unikaalne,” arutleb Guido Ploompuu.

Kui rada alles jääks, saaks minna näiteks 20 aasta pärast vaatama (kes siis vaatajaeas just on), kas hübriidhaab annab puitu 400 tm/ha ja mida näitab eurojaapani lehis.


Õpperajad erametsas

- Erametsadesse on rajatud hulk näidisalasid ja õpperadasid, kuid täielikku ülevaadet nendest kusagilt ei leia.

- Üks katse ülevaadet saada oli SA Erametsakeskuse 2009. aasta projekt “Näidis- ja õppealade võrgustiku kaardistamine, seisundi hindamine ja tegevuskava koostamine”.

- Projektiga inventeeriti kokku 58 kinnistut, kuhu valdavalt jäid näidisalad, ent uuringu tegija Tarmo Vahter nentis, et see on andmestik, mida tuleks täiendada.

- Projekti aruande leiab erametsaportaalist www.eramets.ee.

Allikas: Metsaleht