Metsamehest põllumeheks
Metskondade ühendamise kampaaniaga Massi metskond likvideeriti ning metsaülem jäi tööta. Aga kodu oli Sigaste külas metsade keskel olemas. Enda ehitatud. Kuhu sa kodust lähed?
Vambolal polnudki muud valikut kui hakata metsamehest põllumeheks. Maad polnud (välja arvatud 2 ha maja ümber), see tuli osta. Mees ostis riigilt 35 ha metsa ja 15 ha rohumaad 50-aastase maksetähtajaga. Igal aastal tasub ta 12 000 krooni.
Oli selge, et suurtootmist nii väikesel haritaval maal arendada ei saa. "Väikesel pinnal suurt raha ei keeruta," ütleb Vambola ise. Norras reisides ja sealseid talusid vaadates oli talle meelde jäänud, et seal kasvatati palju lambaid ja kitsi. Peremees otsustas ka oma talus pühenduda kitse- ja lambakasvatusele ning lisaks muretseda hobused - need on olnud tema lemmikloomad lapsest peale.
Iseõppinud kitsekasvataja
Raamatutest uuris Vambola järele, mismoodi kitsekasvatus käib. Lambakasvatusseltsist sai teada, kus kasvatajad elavad ja kes karja müüvad.
"Tõin esimesed kitsed Tartumaa vanahärra käest, kes talitas ja lüpsis neid ise. Lüpsmiseks tõstis ta kitse laua peale ja istus siis ise laua taha. Käed sõrmitsesid nisasid, nagu istuks arvuti taga. Vana ütles, et ei taha lüpsmise ajal kummardada," räägib Vambola esimesest kogemusest.
Nüüd on Bakhoffidel kitselaudas tehtud lüpsi jaoks samuti kõrgem alus, kuhu loomad ise peale ronivad ja ämbrist jahu nosivad, samal ajal kui perenaine Merike pingikesel istudes udarat tühjendab. Tegelikult on olemas ka lüpsimasin, mida suvel, piimatootmise kõrgajal kasutatakse.
Praegu on Vaike talu kitsekarjas kümmekond põhilooma, poegimiste järel kasvab kari paarikümne peani. Rohkem sellesse lauta ei mahugi.
Kitsed on kohalikku maatõugu, kuid Vambola ütleb, et natuke on siinsete asukate soontes ka norra kitsetõu verd. Hea piimaanniga saame tõug peremehele ei meeldi. "On liiga suured, teevad hobuse häält ja tahavad palju süüa," ütleb ta. Siis lisab: "Meile meeldib kasvatada kohalikke loomatõuge, nagu on näiteks maatõugu lehmad. Nende piim on väärtuslikum. Ka meie kitsede piima maitse on sarnane maalehma piima omaga."
Väärtuslikuma piima tootmine ongi kitsekasvatuse mõte. Teine lisaväärtus on mahedus. Talu on vormistatud mahetootjaks. Mingeid väetisi peale oma talu loomade sõnniku ei kasutata ning mingite umbrohumürkide järgi pole ka vajadust.
Vaike talu kitsepiimal on kindel tarbijaskond. Suvel suurem, talvel väiksem, sõltuvalt piima kogusest. Suvel teeb perenaine kitsepiimast jogurteid ja toorjuustu, mida käiakse koos laatadel müümas. Merike väidab, et igal juustuteol on veidike erinev maitse, kuna see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest.
Üksi kitsepiima tootmisega peret üleval ei pea. Peremees ütleb, et praegu on see veel osaliselt nagu hobi ja eelkõige oma pere üks põhilisi söögipooliseid. Kitsepiim on iga päev toidulaual ning pererahvas on veendunud, et see aitab tervise korras hoida.
Vambola on talutegemiste kõrvalt teeninud raha metsatööga. Praegu on ta erametsakeskuse piirkondliku kontrolli spetsialist. "Tegin vastava koolituse läbi," ütleb ta uue ameti kohta. Kaugel asuvate tööandjatega aitab suhelda Internet. Tänapäeval võib ka metsas elades linnatööd teha.
Praegu saaksid Vambola ja Merike juba ise teistele kitsekasvatuse tarkusi jagada. Kuna talus on veel lambad ja hobused, siis on karjatamisel oma järjekord. Esmalt lastakse karjamaale kitsed. "Kits on rohu suhtes väga valiv, võtab suutäie siit, teise sealt, liigub ühtelugu edasi, ühtegi maalappi rohust paljaks ei söö," iseloomustab Vambola. Järgmisena lähevad sellele karjamaale lambad, kes teevad juba puhtama töö, ning lõpuks hobused, kes võtavad viimase. "Kits on võsalõikur ja hobune muruniiduk," ütleb Vambola.
Talviseks mahlakaks söödaks on kitsedel suhkrupeet ja kartul. Kartulikasvatusega on probleeme. Kui põldu hoolikalt ei kaitse, söövad metssead viimase kui mugula. Ka kaera peab juba enne piimküpsust ära koristama, sest sellelgi põllul teevad notsud muidu puhta töö.
Hobused ja lambad
Talus on kuus hobust. Nende seas eesti tõugu, eesti raskeveo ning tori hobune. "Hobused on mul nagu haigus. Ma ei saa ilma nendeta maal elada," tunnistab peremees. Ta ütleb, et ratsutamine sai tema lemmikajaviiteks keskkoolipäevil Kehtna tehnikumi hobusetallis töötades.
Mida hobune annab? "Terves kehas terve vaim," vastab Vambola. Nende talus käivad ümbruskonna poisid-tüdrukud (enamikus siiski tüdrukud) ratsutamist õppimas. "Minu juures saavad nad ratsutamise selgeks, hiljem elus võib seda oskust vaja minna. See on nagu tantsuoskus, mis samuti on vajalik," selgitab Vambola oma tööd noortega.
Lambaid on talus kümmekond. Kihnu pärioluga ja väidetavalt eesti maalamba järglased. Neid ei peeta talus niivõrd liha kui villa pärast. Musta villa pärast, mida perenaine vajab oma töös.
Käsitööd Vaike talust
Merikesel on talus oma väike villa- ja käsitöövabrik. Tööprotsess on pikk: villa pügamine, pesemine, prügist puhtaks noppimine, kraasimine, ketramine, korrutamine, värvimine, pesemine, kudumine. Merike ütleb, et ta on iseõppija, aga nüüd õpetab juba teisi. Ja asjahuvilisi noorikuid jätkub, sest omatehtu hakkab taas moodi minema.
Osa töövahendeid, nagu kangasteljed, on vanast ajast, osa aga tänapäevased. Näiteks käsitsi käitatav kraasimismasin või uudse konstruktsiooniga vokk, mida aga käitatakse vana moodi jalaga tallates.
Kõige iidsemal kombel käib lõngade värvimine. Siin on perenaisel kasutada vaid looduslikud värv-ained. On huvitav, milliseid toone võib saada taimede, seente või ka mandariinikoortega värvides. Näiteks vöödikseentega saab punaseid ja roosasid toone, puravikega kollast ja männiseentega rohelist värvi. Mustrid sobitab Merike ise kokku ning koob telgedel nii vaipu kui tekke. Paksud, pehmed, soojad ja mahedate värvidega beebitekid on väga populaarsed. Lambavillane tekk on tervislik, selle all ei hakka higistama. See on mahetekk, kuhu pole kunstvärvidega kübetki keemiat sisse kootud.
"Käsitsi tehtud asjadel on oma hingus," tõdeb Merike ja tunnistab, et selliste asjade tegemine nõuab pikka kannatust. Mõned noored tüdrukud arvavad, et lähevad niisuguse aeganõudva tööga hulluks, aga perenaine ütleb, et tegelikult selline töö rahustab.
Väikese majapidamise mõte
Talu elutoas on ühe kapi peal ridamisi mitut värvi pikkade lintidega medalid, samas kõrval virnas diplomid.
Need on antud Vaike talu kitsedele, lammastele ja hobustele näitustel esinemise eest (kauneim kits, kauneim lammas, parim hobune sõidukatsetel). Kuid tunnuskiri kuulub perenaisele endale.
Ühel näitusel Ülenurmes korraldati lüpsivõistlus: kes suudab kahe minuti jooksul lehmalt või kitselt kõige rohkem piima välja lüpsta. Võistlustulle astus ka Vaike talu perenaine Merike Bakhoff oma talu kitsega. Ja kes võitis? Võitis Merike. Vambola sõnul tegi kits lehmale ära. Kuid tegelikult oli tulemus
ootuspärane. Merike lüpsab iga päev käsitsi, kuid suurte farmide lüpsjatel on käsitsilüps juba ununemas.
Rosetid ja karikad talu loomade ja töö eest talus on tunnustus tegijatele. See on peremehe ja perenaise rõõm tehtud tööst.
Vambola arutleb oma talupidamise üle: "Raha ei ole elus peamine. On ka muid rõõme. Kui kõike on palju, siis on see kolhoos. Siis on see ainult üks suur ja rõõmutu töörügamine."
Vambola ja Merikese arvates peaks maalgi olema inimesi, kes traditsioone edasi kannavad, oskavad neid elus hoida. Kasvatavad kitsi, lambaid, hobuseid, oskavad teha käsitööd. Vaike talu pererahvas on riigile tänulik, et too sellist elamisviisi toetab. See toetus ei ole elatusvahend, vaid aitab korvata saamata jäävat tulu, mida peaks andma mahetoodang kitse- ja lambakasvatusest, aga mida ta veel ei anna. Mida peaks andma ratsutamisteenus turismist, iidseid traditsioone järgides tehtud inimesesõbralikud käsitöötooted. On lootus, et Eesti riik jõuab mingi aja pärast ka nendes asjades oma euroliidu vanadele partneritele järele.
Ajakiri Maamajandus.
