Metsaomanik laasib kasvavat metsa
Ajalehtedes-ajakirjades on ilmunud artikleid kasvavate puude laasimisest. Paraku ei leia neist näiteid, mis tulemusi laasimine konkreetsetes puistutes andnud on.
Mina tegin oma esimesed eluspuude katselaasimised meie pere metsas 2004. aasta sügisel 15-25aastastel kuuskedel. Rinnasdiameeter ulatus neil latimetsaealistel puudel 6-15 cm-ni ja laasitav pind jäi kuni 30% puu kõrgusest (ent mitte enam kui 2 m juurekaelast). Eranditult kõik laasitavad oksad olid elusoksad ja kuused kasvasid kas grupiti või üksikult 7,3ha raiesmikul.
Tähtis oli, et ei vigastaks oksakraesid - sellega sain kenasti hakkama. Töövahenditeks olid tavaline oksa-käsisaag ja oksakäärid. Nüüdseks olen soetanud laasimiseks kaasaegsemad tööriistad.
Kuuse puhul põdraoht
Enamiku kuuskedest (jutt käib ikka latimetsaealistest puudest) jätsin siiski laasimata. Kartus põdrakahjustuste suhtes oli suur.
Üksikutel kuuskedel oli põtrade paari aasta taguseid tüvekoorimisi. Samuti võis näha Allikasoppi metsas, kus enne mind tegutses eelmine omanik, 20-35aastaseid kuusepuid, kellel oli 1998. aasta lageraiel kas saetud või kiiniga eemaldatud hulgaliselt oksi ning jäetud alles oksatüükaid 10-30 cm, läbimõõduga 1-4 cm. Leidus ka vigastusi, kus oks oli eemaldatud koos oksakraega - sinna olid tekkinud vaigupesad.
Kevad 2008 näitas, et kõik kuuskede lõikehaavad, mis olid tehtud minu käega kolme ja poole aasta eest, olid ilusasti paranenud. Esialgset kerget vaigujooksu enam ei esinenud, põletikulisi tundemärke polnud ja seenhaigusi ei olnud võimalik täheldada. Kõik laasitud oksakohad tüvedel olid kinni kasvanud.
Mis kõige tähtsam - uusi põdrakahjustusi ka pole. Selleks et põtru laasitud kuuskedest eemal hoida, olin laotanud nende ümber lõigatud võsa ja lageraieaegseid kuivanud oksi kuni poole meetri kõrguseni.
Nendel kuuskedel, kellele jätsin alles kunagise laieraie aegsed 10-30cm oksatüükad, ei olnud muutunud midagi. Väidetakse, et kui jätad kuusele umbes 15cm oksatüüka, siis peaks see kenasti laasuma. Ehk paarikümne aasta pärast! Endal sellega kogemust pole. Mina otsustasin siiski kuni oksakraeni laasimise kasuks.
Tänavu varakevadel laasisin juba suuremaid samas vanuses kuusepuugruppe ja ka üksikpuid. Seda küll vaid kaalutlusel, et kuuse- ja männikultuurid saaksid rohkem valgust. Laasitav pind ulatus sel korral kuni 3 m kõrguseni juurekaelast.
Allikasoppi latimetsaealise kuusiku 1,6 ha ulatuses olen jätnud puutumata, sest selles kultuurpuistus on iselaasuvus hea. Samuti on sellel eraldisel ette nähtud 4-9 aasta pärast esimene harvendusraie.
Kaalutlused kasega
Eriliseks huviobjektiks laasimisel on mulle olnud kased, sest teadaolevalt on just see puuliik küllaltki hell kõikvõimalike vigastuste suhtes.
Esimesed katselaasimised tegin 2005. aasta juulis-augustis, suuremas mahus tegutsesin järgneval kahel aastal. Kokku olen laasinud oksi nii arukaskedel, hübriidkaskedel kui ka sookaskedel 3-4 ha ulatuses, puude arv peaks ulatuma üle paari tuhande.
Arukaskedega on asi selge - tulevikupuud ja kvaliteetne puit. Milleks aga väheväärtuslikumad sookased? Selleks on mitu põhjust. Mida vähem on omanikul metsa, seda tootlikumana püüab ta seda tihti ka hoida.
Teada on, et kase ja kuuse juured ammutavad toitaineid pinnase eri tasanditelt - kuusel on juured pinnapealsemad. Siit ka asja mõte. Kui ikka arukaske on vähe ja sookaske palju ning kaseturbe all on veel kuusekultuur, siis on vaja enam valgust. Ja kui kuusepoisid on juba külmatsoonist üle kasvanud, saab mõelda kuusepuistule.
Selleks ajaks peaks sookased olema parajalt suureks kasvanud, et neid siis kütteks või paremal juhul paberipuuks ära kasutada.
Tänase seisuga peaksid mu laasitud kased olema keskeltläbi 9-10aastased. Soovitatakse küll laasida puid laasimiskõrguse läbimõõduga üle 5-6 cm, ent mina olen eemaldanud oksi ka 1-2 cm väiksema diameetriga puudelt.
Huvitavaks teeb asja see, et mulle teadaolevalt ei ole meil Eestis siiani praktiseeritud seda viisi, kuidas mina kase oksi laasin.
Nimelt lõikan nii surnud kui ka elusoksi, ent elusokstest jätan järele 10cm tüükad läbimõõduga kuni 1-1,5 cm. Alla 1cm oksatüükad saab eemaldada käega juba järgmisel suvel. Jämedamad tüükad suudab kask suretada ja kuivatada kahe-kolme aastaga.
Siiani olen täheldanud vaid mõnel üksikul puul põletikulisi tundemärke ja sedagi vaid 1-2 cm tüüka tipus. Pärast selliste kuivanud tüügaste eemaldamist ei ole seenhaigusi enam olnud.
Mu lemmikpuud on tamm ja saar, olen laasinud ka neid. Kogemust saan jagada praegu siiski vaid tammede kohta, sest esimesed 20-40aastased saared laasisin alles tänavu kevadel.
Tänu kliima soojenemisele on tekkinud väike lootus, et ka Mandri-Eesti tammel õnnestub kunagi tõeliseks väärispuuks kasvada.
Teised puuliigid
Allikasoppil kasvab looduslikke, 10-20aastaseid tammesid umbes 350. Eriti soodne kasvuaasta oli 2007. Päris mitmel noorel tammel tuli kõrgust lisaks kuni 1,5 m! Miks, ei oska seletada, ent võin väita, et eranditult kõik puud, kelle kasv oli eriti hea, olid nõutekohaselt laasitud juba aasta või kaks varem.
Kindlasti peaks teadma, et tamme parim ja ohutuim laasimise aeg on kevadel enne puhkerežiimi lõppu. Samuti olen istutanud kuuskesid tammedest umbes 1,5 m kaugusele, et tulevikus kaasa aidata tammede paremale laasuvusele, kõrguse kasvule, sirge tüve ja ilusa võra kujunemisele.
Kõvalehtpuud, ent ka männid, on ühed parimad vigastuste kinnikasvatajad. Kui aga noort tamme on liiga palju räsinud metskitsed või põdrad, pole laasimisel mõtet. Palju tõhusam lahendus on, kui jätate alles umbes 15cm tüüka. Juba sama aasta sügisel võib teid üllatada sirge tüvega noor tamm, kes kasvanud juurekaelatüükast. Allikasoppil on selliseid puid kümneid.
Maaülikooli metsatööstuse osakonna lektor Vahur Kurvits, kuidas selle kirjelduse järgi metsaomaniku tööd hindaksite?
On igati tervitatav, kui tuleb juurde metsaomanikke, kel on aega ja tahtmist ka selle valdkonnaga tegelda.
Raivo Karpender on järginud õigeid laasimisvõtteid. Kõige üldisemalt: okaspuid tuleb laasida kindlasti oksamõiguni ehk -kraeni, nii et seda ei vigastataks, kaskedelt elusaid oksi laasides tuleks jätta seeninfektsioonide vähendamiseks kümmekonna sentimeetri pikkused tüükad, mis paari aasta möödudes saab ära lüüa nagu kuivanud oksadki.
Ma soovitaksin tal kuuskedelt ära lõigata ka need vanad tüükad, mis jäänud eelmise omaniku ajast - need võivad muidu kuivanuna seal puu küljes püsida ka 50 aastat ja rikuvad puidu.
30% laasimist on kuuse puhul natuke julge samm, aga kui puu on elujõuline ja lõikekohad kasvavad hästi kinni, siis miks mitte. Üldiselt on soovitatud esimese laasimisega võtta alt elusaid oksi mitte rohkem kui 20-25% elusvõra pikkusest ja 5-6 aasta möödudes võib mõne alumise männase ulatuses lisaks laasida.
Kuuskede rinnasdiameeter 6-15 cm on väga hea, oksa läbimõõtu soovitatakse reeglina kuni 2 (2,5) cm - siis lõikekohad kasvavad kinni normaalselt. Kindlasti mitte puutuda metsas äärepuid. Kui neil on elusad oksad ka maapinnani välja, siis las olla.
Järvseljal varasemaid laasimiskatseid üle vaadates oleme märganud, et põder väga ei tahagi laasitud kuusikus tüvesid koorida. Võimalik, et laasimisel teatud väike koore vigastamine ikkagi tekib, tuleb mõni vaigupisar, koor muutub kibedamaks ja põder põlgab selle ära.
Kindlasti ei tohiks põtrade peletuseks oksi tüve ümber paksu kihina laotada, sest nii suureneb metsas tuleoht. Pigem laotada laasitud oksad ühtlaselt metsa alla laiali. Samas on kirjandusest näiteid, kus parimate nn tulevikupuude kaitseks põtrade eest asetatakse mõned laasitud oksad tüve najale, ümber tüve, kuni 2 m kõrguseni. Oksad tuleks siis 3-4 traatvitsa abil ka õrnalt kinnitada.
Üldine reegel on, et elusokste laasimisel on okaspuude puhul parim aeg talve lõpp - kevade algus ja kasel augustis. Kuivanud oksi võib laasida aasta läbi.
Tammede laasimisega ei ole minu teada veel katseid tehtud, nii et Raivo Karpenderi töö ongi võib-olla Eestis esimene teadaolev. Tamme puhul tuleks kindlasti järgida vanasõna "Tamm kasvab, pea paljas, kasukas seljas".
Järvseljal on olnud laasimise õppepäevi - huvi teema vastu on täiesti olemas. Kui on veel huvilisi ja saadakse kokku paras grupp, on kokkuleppel alati võimalik neid veelgi korraldada.
