Nad on metsakooslustes orgaanika lagundajad, mulla tekitajad, seemnete levitajad ja metsa uuenemisele kaasa aitajad. Vastsetele õietolmu kogudes osalevad nad metsa- ja rabataimede, sh marjade tolmeldamisel.

Suured kuklaseasurkonnad on ammendamatuks toidubaasiks metsalindudele, eelõige rähnidele. Karude menüüs on sipelgaid periooditi kuni 15% ning ka metssigade ja mäkrade toidus on palju sipelgaid.

Suured elujõulised kuklaseasurkonnad on sellise kaoga arvestanud ja see ei nõrgenda neid märkimisväärselt.

Seitse liiki metsakuklasi

Eestis elab kokku 54 liiki sipelgaid ja seitse neist kuuluvad metsakuklaste (Formica s. str.) liigirühma:

- Palukuklane F. polyctena

- Laanekuklane F. aquilonia

- Arukuklane F. rufa

- Liivakuklane F. pratensis

- Karukuklane F. lugubris

- Kännukuklane F. truncorum

- Veerekuklane F. nigricans

Kõik metsakuklased elavad puistutes ning ehitavad kuhilpesi okastest, raokestest ja okaspuude vaigust. Kõik nad kuuluvad Eestis looduskaitseseaduse alusel III kategooria kaitsealuste loomaliikide nimistutesse ja on arvatud ka enamiku Euroopa riikide punaste raamatute nimistutesse (sh Eesti punane raamat).

Neli Eestis elavat metsakuklast (aru-, karu-, laane- ja palukuklane) kuuluvad muu hulgas rahvusvahelise punase raamatu ohulähedaste liikide kategooriasse.

Metsakuklaste kui kaitsealuste liikide pesad on vajadusel vaja lageraielankidelt, aga ka aedadest, mesilatest ja hoonetest ümber asustada. Eestis on selleks valitsuse määrusega kehtestatud ka vastav kord.

Iga teade on tähtis

Metsakuklaste seisundit peegeldab mitte ainult metsas ringi sebivate sipelgate (nemad on sigimisvõimetud töölised) arvukus, vaid enamasti meie vaateväljast eemale jäävate sipelgaemade ja elujõuliste pesade arvukus, mis on visuaalselt hinnatav.

Häireolukorras ainult tundub sigimisvõimetute töösipelgate arvukus kõige suurem, sest pered on siis forsseerunud oma pesa ja territooriumi kaitsele või häireolukorra likvideerimisele. Väljas võib olla kuni 65% perest. Turvalises metsas rahu olukorras on töösipelgaid väljaspool pesa kõige vähem, vaid kuni 15% perest.

See kiiresti formeeritav pereosa, sedakaudu ka tervet metsa haarav elujõuline asurkond, teebki metsakuklase väärtuslikuks metsakaitsjaks, kui on vaja kahjurite masspaljunemiskoldeid alla suruda.

Eesti on üks Euroopa sipelgarikkamaid riike. Täna väljakuulutatav võistlus väärib sellega tähelepanu, et osalejate abil koguda meie metsakuklaste asurkondade kohta teavet, mis võib olla tähtis terve Euroopa ulatuses.

Näiteks 1960. aastatel, kui sarnane võistlus korraldati Heikki Wuorenrinne eestvedamisel Soomes, leiti nii üles maailma kõrgeim kuklasepesa – 230 cm.


Otsime suurimat pesa ja asurkonda

- Kelle metsas on kõrgeim kuklasepesa?

- Kelle metsas on kõige suurem kuklaseasurkond (kõige rohkem pesi)?

- Kõrgeima pesa puhul ootame kõrgusmõõtu, asukohta. Abiks oleks joonis või foto.

- Asurkonna puhul mõtleme pesade arvu metsakinnistu või väiksema pindala kohta. (Märkida tuleks vaadeldud pindala suurus.) Oodatud on kirjeldus (kui kõrged, kui tihedasti), abiks oleks joonis ja fotod.

- Lisaks ootame huvitavaid tähelepanekuid metsakuklaste elust-olust, käitumisest, pesadest.

- Võistlustingimus: arvesse lähevad vaatlused, mis on tehtud oma metsas või oma pere metsas. Osaleda võib ka (pere)võistkonnana.

- Auhinnad: kõrgeima pesa leidjale auto-GPS, paljude pesade leidjale käsi-GPS metsas orienteerumiseks (toetab OÜ Jakari Marine). Lisaks eriauhind Maalehelt põnevaimate kuklaseteadete eest.

- Võistleja kohta ootame nime ja kontaktandmeid, vaadeldud metsa asukohta vähemalt valla täpsusega.

- Võistlustöid ootame kas postiga (Maaleht, Narva mnt 11e, 10151 Tallinn) või e-postiga (viio.aitsam@maaleht.ee).

- Võistluse korraldamisel, võistlustööde hindamisel ja kuklasteteemade kommenteerimisel on Metsalehele abiks sipelgateadlane Ants-Johannes Martin.

- Võistlus kestab 30. septembrini.