Metsaomanikud nägid, mida tuli metsaga teha suudab
“See on pilt, mida näeb väga harva,” tõdesid metsaomanikud möödunud laupäeval, kui seisid Aegviidu lähistel Vahur Eenmaa 200 hektari suurusel metsa-alal, millest 2006. aastal metsapõleng üle käis. Tegu oli tulekahjuga, mis sai alguse autost. Põlengu kustutamine viibis, ja kui arvati, et kõik on korras, lahvatas tuli laiali veel teistki korda.
Talumetsamajandajate võistluse 2010. aasta võitjat Eenmaad metsamajanduslikes töödes nõustanud ja aidanud metsamees, metsanduse tugiisik Valdu Reinaas ütles, et mõnest metsaosast käis tuli seega kaks-kolm korda üle.
Pilt, mis järele jäi, oli seda troostitum, et seal oli kasvanud 60–80aastane männimets, mille viimane hooldusraie oli just hiljuti lõpetatud, ja Nõukogude ajal sõjaväe laskeväljaks olnud 10hektarilisel alal oli noor mets just hästi kasvama hakanud.
Ala, kus tuli lõõmas, jääb Vahur Eenmaa vanaisa maadele, mis maareformiga tagasi saadud.
Uus algus
Nüüdseks on see suur väli põlengupuidust koristatud ja kasvamas on uus mets. Seal on nii männikülvi, looduslikku uuendust kui ka istutatut. Tee äärde on proovitud istutada kaskedest tuletõkkeriba. “Proovitud” tähendab seda, et pinnase tõttu pole kask kõige paremini kasvama hakanud.
“Sambliku kasvukohatüüp oli pärast põlengut kaetud nagu musta koorikuga,” rääkis Rein-aas.
Ketasadraga tehti maapinna ettevalmistus ja uuendusel kasutati nii-öelda eriti tihedat külvinormi.
Valdu Reinaas rääkis, kuidas vahetult pärast põlengut pidi masendunud metsaomanik looduskaitsjailt kuulma, et ta peaks teadlikkust üles näitama ja jätma kõik nii, nagu on – las loodus toimetab. “Siia kõrvale jäi täpselt sama hullus seisus RMK mets. Kui rääkisime, et looduse hooleks ja teadustöö tarbeks võiks puutumata jääda põlenud riigimetsa ala, kuulsime, et seda ei saa mingil juhul teha,” jutustas Reinaas.
“Väga kole pilt,” muljetati metsaomanike seas, kui seal väga lagedal väljal liiguti. Aga oli ka neid, kes vaatepildi väga ilusaks hindasid, kuna noor mets on nii jõudsalt ja lootustandvalt kasvama hakanud. Nenditi, et nüüd sõltub palju sellest, kuidas metsloomad liiguvad.
Metsaomanik kui looja
Tänavune parimate talumetsamajandajate kokkutulek, mida traditsiooniliselt peetakse igal aastal augustis eelmise aasta võitja metsas, kujunes nii-öelda loovaks. Üks asi, et kokkutulnud metsaomanikud istutasid Vahur Eenmaa metsa viiekümnest puust tamme-allee. See paik jääb Mähuste järve lähedale, kus on ka Natura ala ja kuhu viisteist aastat tagasi on samuti tammesid istutatud.
Lattidele, mis pandi istutatud tammede juurde, kirjutasid istutajad oma nimed.
Teise loova suhtumise märgi sai välja lugeda kokkutuleku seminariosast, kus Maaülikooli professor Hardi Tullus rääkis vähe levinud lehtpuude kasvatamisest. Tamm, saar, jalakas, künnapuu, vaher, pärn... Puuliigid, mis aegade vältel on pidanud taanduma, vahest üllatuslikult just põllumajanduse eest. Viljakamad kasvukohad, mis nendele lehtpuudele sobivad, on põldudeks või karjamaadeks tehtud.
“Selleks ajaks, kui eestlastele tamm pühaks puuks muutus, oli suurem osa tammikutest aletamisega hävitatud,” nentis Tullus.
Hardi Tullus näeb vähe levinud lehtpuude kasvatuses just erametsade võimalust, kuna seal loeb peale rahatulu ka metsaomaniku loomingurõõm ja rahulolu. Muu hulgas märkis ta, et kui oleks tema teha, kirjutaks ta just erametsadele mõeldes seadusesse mõistena sisse ka parkmetsa.
Parimate talumetsamajandajate kokkutulek, mida peeti kaheteistkümnendat korda, oli taas aegade arvukaima osavõtuga. Kokkutuleku tulevikku vaatavat meeleolu täiendas see, et paljud metsaomanikud olid kohale tulnud koos lastega.
