Märt Riistop: Praegu on kahtlemata kasv pidurdunud. Esiteks nõudlus ei kasva enam endiselt – maailmas ei tunta end kindlalt. Teine põhjus puhtalt võrdluse baasilt on, et pärast masu kiirelt taastunud eksport ei saa enam nii kiiresti kasvada. Hetkeks on saavutatud teatud stabiilsus. Kas nii jääb, ei tea. Sõltume eksporditurgude konjunktuurist. Midagi väga roosilist kindlasti tulemas pole.

Ott Otsmann: Arvestada tuleb, et turud töötavad erinevalt. Ettevõtjad ütlevad, et kui Euroopas mõni turg tarbib vähe, siis kusagil mujal on kindlasti tarbija olemas. Vaadatakse ju maailmas igale poole. Näiteks kaugemas tulevikus on arvatavalt perspektiivikad turud Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas.

Riistop: Meil on selliseid ekspordimaid nagu Austraalia, Korea või Jaapan. Minu meelest on kõige üllatavam, et müüme nüüd saematerjali Austraaliassegi.

Kas siinne stabiilsus on pigem kasvava või kahaneva trendiga?

Otsmann: Kui vaadata trendi näitavaid indekseid, siis tänavuse kuue kuu põhjal võiks öelda, et kiire kasvu trend on vaibunud. Seda, et graafikujooned nüüd taas järsult ülespoole hakkaks liikuma, ei usu. Loodame stabiilsuse jätkumist.

Kas on ettevõtteid, mis on päris ära kukkunud?

Otsmann: Ei ole. Hoopis Aegviidu Puit investeeris uude saeliini. Stora Enso rajas Imaverre graanulitootmise. Viimaste aegade investeering on ka Kohila vineeritööstuses toimuv – OÜ Kohila Vineer vahetab tehases nii tootmisseadmed kui tehnoloogia välja.

Mis tootmise sisendite poolel suurimaks probleemiks on?

Otsmann: Elektrit ostavad paljud tööstusettevõtted juba praegu vabaturult ja seal suuri hinnahüppeid ei saa tulla. Aga eks iga sisendi kallinemine mõjutab tootmist. Nii mõjutas seda Riigikogu otsus lõpetada metsanduses erimärgistusega kütuse kasutamine ja endiselt on mõjutajaks metsaveokite massipiirangu teema.

Kas mäletate, mis ajast saadik üldse see vaidlus käib, et moodsad 6- ja 7teljelised metsaveokid peaksid saama sõita koormatega, milleks nad projekteeritud on?

Otsmann: See algas kas 1995. või 1996. aastal. Väike leevendus, lubatud täismassi tõstmine 40 tonnilt 44 tonnile oli 2009, aga projekteeritud maht on 60 t.

Metsatööstus on suuremat täismassi taotlenud 17 aastat ja riigi esimene reaktsioon oli 14. aastal. Siit võiks järeldada, et probleemidele, mis on tulenenud erimärgistatud kütuse kaotamisest, reageerib riik kusagil 2025...

Riistop: Siis võib-olla töötavad traktorid vedelgaasil ja probleemi enam pole.

Mis seisus on hetkel läbirääkimised täismassi asjus?

Otsmann: Riigikogu keskkonnakomisjon koostab aasta lõpuks selle kohta raporti, mille esitab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile. Teeme koostööd.

Mis kaal sellel raportil on?

Otsmann: Komisjon ministeeriumi kohustada millekski ei saa, kuid saab teha ettepanekuid. Raporti koostamisel kasutatakse eksperte. Eks asi on selles, et meie põrkume ses küsimuses järjest ministeeriumi vastuseisule ja vaja oleks, et keegi neutraalselt pinnalt teemasse sekkuks.

Asjaga on kiire, sest me ju konkureerime teiste riikide metsatööstustega ja nemad lähevad meil eest ära. Näiteks Rootsis on edukalt katsetatud 90tonnist vedu ning nüüd juba kümnes piirkonnas on saadud luba selliste veokitega katsetusi jätkata ja puitu vedada.

Meie taotleme 52- ja 60tonnist lubatud täismassi.

Riistop: Oleme kuulnud ütlemist, et metsatööstusele ei saa järele anda, kuna siis hakkavad kõik teised samuti seda tahtma. Meie majandusele ja keskkonnale olekski hea, kui hakkavad, sest ka teisi materjale saab vedada autodega, millel suurem telgede arv ja muud sellised täiendused. Tulemusena väheneks vedude arv, liikluskoormus ja kütusekulu.

Metsatööstusel on olnud otsene vajadus investeerida uutesse veokitesse, kuna tuleb sõita ka pehmel pinnasel – suurema telgede arvu ja paarisrataste korral on rehvide toetuspind suurem ja koormus pinnasele väiksem.

Teistel vedajatel, kes sõidavad peamiselt asfaldil, ei ole olnud hädavajadust selliseid uusi veokeid hankida.

Äkki juhtub ime ja mõistus võidab...

Otsmann: See oleks väga suur võit veoste efektiivsuse osas. Sellest oleks kasu kõigile, kaasa arvatud metsaomanikud, kes praegu nende n-ö poolikute koormate tõttu oma puidu eest vähem raha saavad.

Kui see tõepoolest laheneks, saaksime enam keskenduda tulevikule. Mõtlen liidu tegevuse seda poolt, kus erialane haridus, teadustegevus, tootearendus jne. Näiteks hiljuti sündinud Võru kutsehariduskeskuse kompetentsikeskus on üks neist tulevikku suunatud ettevõtmistest, mis tervele metsasektorile tähtsad.

Mis kasu tööstus kompetentsikeskusest saab?

Otsmann: Üks asi on paremad spetsialistid, kes koolist tulevad. Põhimõtteliselt on kompetentsikeskus ka koht, kus ettevõtted saaksid katsetada oma tootearendust. Võru keskus on küll rohkem mööblitööstusele suunatud, kuid näiteks üks arenguvaldkond on komponentide tootmine. Varem ostis mööblitööstus ise palgid ja tegi kõik ise. Tänapäeval on saetööstuse juurde tekkinud jätkutööstus, ja mööblitootja enam palgiga ei tegele, vaid ostab valmis komponente.

Mis valdkonnad metsatööstuses veel olla võiks, kust midagi uut võiks tulla?

Otsmann: Ma julgeks märkida peenpuidu töötlemist, milles tõenäoliselt on potentsiaali. Muidugi areneb meil pidevalt edasi ka saematerjali mehaaniline järeltöötlemine. Laiemalt võttes võib veel igasuguseid põnevaid tooteid välja mõtelda.

Kas kõik ideed tasub ellu viia või tuleks arvestada, et Eesti on liiga väike, arendustegevusega tegeldakse mujal, suurtes kontsernides nagunii?

Riistop: On vähe asju, millega ei ole mõtet tegelda. Suurtest ja väikestest oli hiljuti juttu ühe Saksa kolleegiga. Tema ütles, et tegelik progress sünnib ikka väikestes firmades, just seal mõeldakse midagi uut välja.