Metslooma saab mõneti üle kavaldada
Üks lihtsamaid võimalusi ulukikahjustustest tulenevat kahju vähendada on istutada rohkem metsataimi kui tavaliselt. See tähendab metsakultuuride suuremat algtihedust, arvestades asjaoluga, et tõenäoliselt hävitavad ulukid teatud protsendi istikutest tulevikus ära.
Osa metsaomanikke puikleb muidugi sellele võttele vastu, kuna see muudab kultuuri rajamise kallimaks ja töömahukamaks. Samas näiteks 1000 lisataime istutamine hektari kohta võib osutuda lõpuks odavamaks kui väljalangenud taimede asendamiseks tehtavad kulutused mõne aasta pärast.
Juhul kui rajatud kultuur on juba suuremas osas ulukitest kahjustatud, ei maksa uue kultuuri rajamisega kiirustada, vaid selle võiks jätta ulukitele toidulauaks. Nii saab loomi meelitada eemale kahjustamata metsanoorendikest.
Servast tihedam
Kui metsauuendus on tekkinud looduslikult (isekülv, juure-kännuvõsudest), saab taimede suurema tiheduse tagada sellega, et neid valgustus- ja harvendusraietel vähem harvendada. Sama kehtib ka istutatud kultuuride puhul.
Põdrakahjustusi silmas pidades soovitatakse okaspuukultuuride harvendamisel valgustusraiega aga mitte ka üleliia viivitada - varjus kasvanud männivõrsed näivad põdrale paremini maitsvat kui päikese käes sirgunud võrsed. Harvendust tehes peab arvestama ka sellega, et taimed hoopiski omavahelise valgus- ja ressursikonkurentsi tõttu kiratsema ei jääks.
Edaspidistel valgustus- ja harvendusraietel on mõistlik metsakultuuride äärealad tihedamaks jätta, et oleks takistatud ulukite pääsemine sissepoole, hõredamaks raiutud alale.
Männi-lehtpuu segapuistus hooldusraiet tehes tasub jätta lehtpuudest alusmets kultuuri äärealadele alles 1,5meetriste tüügastena - taas selleks, et takistada ulukite ligipääsu noorendiku sisemusse.
"Suunatud" toitumine
Võimalusel tuleks alusmetsa harvendamisega oodata, teinekord ei teki selleks vajadustki. Valgustus- ja harvendusraietega on teinekord üleüldse mõistlik alustada alles siis, kui okaspuud on kahjustusohtlikust east välja kasvanud.
Hooldusraieid võiks võimalusel teha talvel, kui väljaraiutud puud säilivad kauem, olles kohapeal ulukitele kättesaadavaks toiduobjektiks kuni kevadeni. Nii on loomadel vähem soovi maiustada kasvama jäänud puudega ja kahju teha läheduses asuvas metsanoorendikus.
Kasvama jäänud puude külge saab pärast raiet spetsiaalselt köita raiejäätmeid, mida tuleks uuendada, kui eelmised juba küllalt söödud on.
Aladel, kus on põtrade talvised koondumispaigad, tuleb sagedamini ette noorte kuuskede ja mändide koorimist. Põdra kooritud puu (eriti kuusk) on enamasti pöördumatult kahjustatud, kuna haava kaudu pääsevad puitu puidukahjurid ja seened.
Enamasti murdub põdra kahjustatud kuusk aastate jooksul tüvemädaniku tõttu mõne suurema tuule korral. Mänd on veidi vastupidavam.
Puude koorimise vältimiseks on soovitatud tüvesid kraapida (seejuures kambiumi vigastamata) vaiguerituse soodustamiseks. Vaigutatud puud põder ei taha, sest vaik on mõru. Eestis oleks sellise meetodi kasutamine mõeldav just kallimate okaspuu võõrliikide korral.
Põdrakahjustusohtlikes piirkondades on soovitatud pajuistandike rajamist, mis suurendaks põtrade toidubaasi ning vähendaks nende huvi okaspuukultuuride vastu. Meil selliste istandike rajamine päevakorral ei ole, kuna suurte raiemahtude ning metsamaa taasmetsastamata jätmise tõttu kasvab raielankidel piisavalt põdrale suupärast lehtpuuvõsa.
Oma panuse põdra toidulauale annavad kindlasti pajuvõsaga kaetud endised karja- ja heinamaad, mida enam ei harita. Selliseid alasid saab rakendada põtrade söödapõlluna, kui pajusid igal aastal tagasi niita. Kui sinna lähedusse rajada veel ka soolak, muutub ala suure tõenäosusega põdra jaoks ahvatlevaks, meelitades neid nii eemale kultuuridest.
Hoopis toidupuud
Tulemuslik võib olla talvine puudelangetamine spetsiaalselt ulukite jaoks. Näiteks just männid või haavad, ühe põdra kohta 3-4 puud. Need soovitatakse langetada kuuajalise intervalliga loomade liikumisteede või kvartalisihtide lähedusse, paikadesse, mis jäävad metsakultuuridest piisavalt kaugele.
Need puud on peale põdra toidupooliseks ka hirvele jt.
Metsakultuure rajades tuleb arvestada, et ulukikahjustusohtlikes piirkondades satuvad lehise-, tamme-, saare-, haava- jmt kultuurid tulevikus ulukite surve alla suure tõenäosusega.
Loomade koondumist ja peatumist kraavidega külgnevates noorendikes ja keskealistes kuusikutes, kus võidakse kahju teha, saaks metsaomanik vähendada sellega, et tagab ulukitele metsasihtidel ja kraavidel piisava liikumisvõimaluse, rajades näiteks kraavidele väljapääse.
Kokkuvõtteks võib öelda, et just eri võimalusi omavahel kombineerides ja targalt rakendades peaks metsaomanik suutma oma metsakultuure ulukite eest piisavalt kaitsta. Kõige selle juures on siin oma osa jahimeestel, kes koostöös metsaomanikega peaks suutma ulukite arvukust paremini kontrolli all hoida.
Margo Tannik, Võrumaa keskkonnateenistuse jahinduse ja kalanduse peaspetsialist
Peletid ja aiad
- On metsaomanikke, kes on väga rahul repellentide ehk peletitega, millest Eestis on enam levinud verelõhnal tuginev vedelik Plantskydd ja mitme toimeefektiga pastataoline Cervacol.
- On metsaomanikke, kes on märganud, et peletid mõjuvad küll hästi metskitse puhul, aga mitte põdra ja metssea puhul - põder jõuab taime mullast enne välja tõmmata, kui avastab peleti mõju, ja metssiga võib taimed üles tuhnida nii või teisiti.
- Osa metsaomanikke peab peleteid liiga kalliks ja nende kasutamist liiga aja- ja töömahukaks.
- Üks osa metsaomanikke, eriti just nende seast, kes jätavad oma raiesmikud looduslikule uuendusele, ei tee ulukikahjustuste vältimiseks ise midagi, aga kui kahjustused ilmnevad, on kiired süüdlasi otsima.
- Ulukiaedu on soovitatud ehitada just väiksematel pindadel kasvavate kallimate metsakultuuride puhul (nt maarjakask) ja neid on juba üsna palju ka rajatud.
- Ulukiaia miinuseks peetakse seda, et kui uluk (just metskits) ikkagi aeda satub, on teda sealt jahimeeste abita raske kätte saada, samas suudab ka üks isend väiksemal alal märkimisväärselt kahju teha.
- Aia miinuseks on ka esteetiline küsitavus. Kellele meeldib liikuda metsas, mis on aedikuid täis ehitatud?
- Metsaomanikud on väitnud, et tarade ehitamine suurendab ulukikahjustuse tõenäosust nendes metsanoorendikes ja -kultuurides, mis jäävad tarastatud alade lähedusse.
Allikas: Margo Tannik
