Mida lähemal metsale, seda tugevam side
Läänemaal Kullamaa vallas Päri külas elav Einar Pärnpuu on diplomiga metsamees. Kaheperefirma, Reinu-Einari osaühingu kaudu on temast saanud ka põllumees.
Eestile tüüpiliselt on ka tema ettevõtlusele aidanud aluse panna mets. Viimasel ajal on paljudel talumeestel, kes samamoodi end metsa ja põllu vahel jagavad, rohkem esiplaanil riigi poolt paremini toetatud, kiirema käibega põllumajandus. Pärnpuule näib olevat iseloomulik, et ta tegutseb ühtviisi aktiivselt mitmel rindel korraga.
Ta on endine Kullamaa vallavanem ja praegune volikogu esimees, kes oskab olla optimistlik maaelu tuleviku suhtes.
* * *
Kas võiks öelda, et olete, kui endisaegseid talusid silmas pidada, traditsiooniline metsaomanik?
Päriselt vist mitte. Ma küll alustasin traditsioonilise metsamajandusega ehk puidu tootmisega.
Kuna mets kasvab ju väga aeglaselt, tuli õige varsti päevakorrale ka metsa kõrvalkasutus, näiteks turism, jahindus, mesindus.
Aga siis muutus kõrvalkasutuse sissetulek suurema firma, Reinu-Einari osaühingu sissetuleku kõrval väikeseks ja nüüd ei ole see enam esmane, ent kogu tegevus on süsteemis.
Mida see tähendab - kas tegelete paralleelselt ka turismiga jne?
Meie turismimajas on olnud korraga 14 rahvusest külalisi. Aga maja on suhteliselt väike ja nüüd käivad meil rohkem tuttavad, vanad käijad. Varem oli rohkem soomlasi - ma olen ise kolm aastat Soomes töötanud.
Turismiga ei ole kerge raha teenida, aga kui pere eelarve sellest täielikult ei sõltu, nagu meil nüüd, saab seda arendada ka kõrvaltegevusena. Võimalusi tegelikult on. Metsamees näiteks pelgab tavaliselt metsise kaitseala või mis tahes looduskaitseala. Aga see on ka võimalus raha teenida, eriti kui ei saa sissetulekut mujalt.
Usun, et metsisemängu näitamise eest, kui keskkonnateenistuselt loa saab, oleks mõni Saksa turist nõus rohkem maksma kui jahi eest. Samuti rabaretked ja selle juurde kuuluvad teenused.
Mina hindan niisugust suhtlemist ka seetõttu, et just sellelt pinnalt võib saada palju häid ideid. Igal inimesel on oma kogemus ja mõnel grillimisõhtul arutatakse kõik asjad läbi.
Kuidas metsaomanik jahindusest tulu saab?
Otsest rahalist sissetulekut ei saagi. Aga meie jahiselts, Kullamaa jahi- ja kalameeste selts, teeb maaomanikega tihedat koostööd. Kui oled ise maaomanik ja ka seltsi liige, on sul võimalus jahti pidada.
Teiseks võib maaomanikul palju kasu olla jahiturismist, näiteks kui metssead teevad põldudel suurt kahju. See, et turist seal põllu servas või pukis käib, mida mina hooldan, ajab sead vähemalt väheke
eemale. Ise hobi korras ei jõuaks põldusid passida, olgu seltsis nii palju mehi kui tahes.
Ka kitsede ja põtrade arvukus on suur. Kui nad metsa liialt kahjustavad ja metsaomanikud jahimeestega koostööd teevad, on võimalik kokku leppida, et loomi kütitaks rohkem. Meil näiteks hankisid jahimehed uue repellendi, mida nüüd saame põldudel katsetama hakata, et kas ajab metssead eemale või mitte.
Kui mina avastan suurema kahjustuse, siis helistan jahimeestele. Selline koostöö käib meil kogu aeg ja see on õigem kui vastastikku üksteist lihtsalt süüdistada.
Kui palju teil metsa on?
Peremetsa on umbes 150 hektarit, Läänemaal 3 lahustükki ja üks Pärnumaal, kus sai isa ja onu metsade vahelt üks tükk ära ostetud.
Osaühingul on metsa 800 hektarit. Nii et kokku on majandada päris palju.
Oma kodu juures, kus on 11 hektarit metsa, pole ma veel üldse raiet teinud, ainult mõne heinamaa olen täis istutanud. Raieks pole otsest vajadust olnud ja mul on ka huvi näha, mis sellest metsast saab. See on tüüpiline Läänemaa mets - kask, haab jne. Teistes metsades on ikka kuuske ja mändi ka.
Firmas teeme aastas 2000 tm raiet. Üks asi, et mets vajab seda, ja teine, et oleks tööhõivet. Metsateatised võtan aasta alguses kõik välja, nii et raieluba on 5000-6000 tihumeetri peale. Iial ei tea ju, mida talv teeb. Kui läheb äkki külmaks, on võib-olla ainult kaks-kolm nädalat aega metsatöid teha ja siis ei saa seda aega enam teatiste vormistamise peale raisata. Näiteks tänavu talvel ei saanud metsast puitu kätte, õnneks sai välja vedada kuivaga enne jaani.
Oma firmametsaga olete siis selline, keda mõned väga terava joonega talumetsadest eraldavad.
Meie pere on firmaomanik 51 protsendiga. Ma ei oska vahet teha kodumetsal ja osaühingu metsal - mõlemaga käin ju ringi nagu peremees. Ma saan aru nii, et kui Toomas Lemming firmametsadest räägib, siis ta mõtleb ikkagi neid, kes on oma metsadest kaugel ja kes majandavad neid ainult puidu saamise eesmärgil.
Mida lähemal sa oma metsale oled, olgu pere- või firmamets, seda tugevam on sul sellega side, seda tähtsam on kõrvalkasutus ja asja kogu emotsionaal-ne külg.
See on kindlasti teistmoodi, kui metsast tahetakse saada kiiret ja suurt tulu. Mina üliroheline ei ole, aga selle poolt olen küll, et kui metsast on midagi ära võetud, siis tuleb talle ka midagi tagasi anda. Selle nimel oleme näiteks kultuuridele ulukiaedasid ümber ehitanud ja metsaparandust teinud.
Metsaparandusega oleme muidugi praegu vaeslapse osas. Erastati ju enamasti maid, mis olid kolhooside käes. Kolhoosid tavaliselt ei ehitanud metsa kraave ja teid nagu riigimetsas. Nüüd on toetusi jagades soositud maaparandussüsteemide rekonstrueerimine, aga mitte uute ehitamine. Meil lihtsalt ei ole, mida taastada.
Kas Läänemaa mitte kõige kõrgemate metsade tulevik võiks olla seotud energiapuiduga?
Mina erategijana energiapuidu kasvatusest eriti midagi ei arva - mahud on nii väikesed. Kõrvalkasutusena muidugi oleks see lisateenistus.
Aga energiapuidu kasvatamine tahab samamoodi hoolt nagu palgimetsa kasvatus. Kui ikka kraave ja teid pole ning maa on kehv, siis kasvab ka võsa kehvemini kui mujal. Teine asi on kokkuost - kui suur peaks kogus olema, et asi ära tasuks?
Mets oma pika kasvukäiguga on väga spetsiifiline valdkond. Kui näiteks kaalutleda, kas kasvatada kuusemetsa või jõulukuuski, siis kuusemetsast saab 5-6 korda vähem tulu, sest lihtsalt ühekordne suur tulu kulub kasvuaastate peale ära.
Teine asi on motivatsioon. Kui Gruusia sündmusi vaatame, siis sel taustal on motivatsioon ikka vähenenud. Vanaisa kasvatas ka tuleviku jaoks metsa, aga kui kolhoosikord tuli, siis läks esimesena ise saega metsa, et midagigi saaks...
Väga palju sõltub tänapäeval sellest, kes millise metsa tagasi sai või mille erastada sai, ning ka sellest, millest ta alustas. Kui said läbiraiutud metsa või alustasid ise lageraiega, siis nüüd polegi muud, kui tuleks kõrvalkasutusele mõelda.
Mina soovitaksin sellele tähelepanu pöörata, mis metsas veel on peale puidutulu. Kui ise töökas olla, siis leiab võimalusi päris palju.
Alates taimekasvatusest. RMK lõi siin mitu aastat tagasi lokku, et paneb terve Eesti taimi täis. Aga meil on ikka taimepuudus. RMKst saad neid siis, kui nad ise ei jõua istutada, kui taimed on tuksi läinud või kui istutusaeg juba möödas.
Meil on nüüd oma osaühingul ka taimeaed, aga alles teist aastat ja kindlasti ei saa sellest meie põhitegevust. Taimi olen seni saanud Vändrast ja Rap-last, aga paljud on miskipärast taimekasvatuse lõpetanud, viimati käisin toomas Väike-Maarjast.
Me ise oleme oma kodus katsetanud jõulukuuskedega, aga need ei õnnestunud. Meil ei olnud endal aega neid hooldada ja tööjõudu ei raatsinud palgata. Õigemini - ei osanud palgata, sest polnud oskusi, kuidas neid kasvatada. Nüüd juba teaks, mida jõulukuuskedega teha.
Kuidas üldisemalt erametsanduse seisu hindate?
Siinkandis on neli kohalikku firmat, kes on kõik metsast välja kasvanud. Üks neist tegeleb siiani ainult metsaga, teisel on loomakasvatus, kolmas tegeleb nüüd rohkem teenustöödega - kaevamised jms. Neljas on meie endi osaühing, kus on nii põld kui mets.
Oma metsa raiuda pole üldse meeldiv tegevus. Minu poolest võiks mets seista, tootku hapnikku. Kui omanikule selle eest midagi makstaks, siis miks mitte. Aga metsatoetustest ei tasu praegu rääkida, need on väga väikesed, kui põllumajandustoetustega võrrelda.
Teine asi on maksusüsteem. Valitsus oleks pidanud kõikidele metsaomanikele andma puidumüügi tulumaksusoodustuse, mitte ainult FIEdele. Inimene lihtsalt loobub kulukuse tõttu majandamisest ja müüb metsamaa maha.
Ega ju see, et seadusetegija on tulumaksust vabastanud esmase metsamaa müügi, ei tähenda, nagu oleks tal väga kahju olnud vanainimestest, kes metsamaad müüa tahavad. Asja taga oli seadust tehes ikka huvigrupp, kes tahtis neid metsamaid osta ja on saanud osta selle võrra odavamalt.
Kunagi oli põllumehele ette nähtud intressitoetus - pank võttis 16 protsenti intressi ja 11 maksti hiljem tagasi. Samamoodi polnud see mitte niivõrd põllumehe kui ikka pankurite huvides, kes vahepeal said raha suure protsendiga välja laenata.
Kuidas teie ulukiaiad on vastu pidanud?
Kolm korda on metssead aia puruks ajanud. Tuleks käia seal sagedamini vaatamas. Asi on selles, et sigade söödaplats on sealsamas ja sead on harjunud otse käima - ei taha aia äärt mööda minna.
Kahjuks peame kõiki asju oma raha eest õppima. Mõtlen, kuidas edaspidi seda aeda teha. Võib-olla ei peaks poste maasse panema, nagu Lembitu Tarang õpetab.
Kui millegagi tegelda tahad, siis on esimene asi, et mine käi ära seal, kus sama asjaga juba tegeldakse. Mine kas või Taani.
Kui oma metsaühistule nõlvaniiduki ostsime, siis enne käisime Paides seda vaatamas - üks niiduk oli seal varem olemas. Aga see ei teinud neid töid, mida meie silmas pidasime. Siis enne ei ostnudki, kui meie firma tegevdirektor käis Taanis vaatamas, kuidas niiduk töötab, ja valis meile õige variandi.
Sama on iga muu asjaga. Õppepäevad, ekskursioonid jm on väga kasulikud. Eestlane ju arvab alati, et ta ise on kõige targem. Ma peaksin metsanduses küll tark olema, sest ma olen seda õppinud, aga ikka peab lisaks küsima ja uurima.
Kullamaal on ju pealegi kõva metsaühistu.
Meie Kullamaa-Loodna metsaühistu tegutses alguses 5-6 mehega, see oli selline klubiline vorm. Näiteks rootslased käisid külas ja siis need 5-6 inimest ka rahastasid vastuvõttu. Nüüd on asi muutunud - tegevus on väga asjalik, on õppepäevad ja taotletakse eurotoetusi.
Minu meelest on ühistegevus väga tähtis just kogemuse mõttes. Meie nn suuremad liikmed vast toetusega saagi enam osta ei taha, aga väiksemad metsaomanikud ehk tahaksid. Samas needsamad ulukiaiad. Võib-olla mõni metsaomanik mõtleb veel viis aastat, kas ehitada ulukiaeda. Aga kui tal see mõte tekib, on tal vähemalt näidis olemas.
Üks ühistu liige ostis meil siin väikese roomiktraktori, millega pehmetel pindadel puitu vedada saab. Tegelikult oleks sellist vaja ka ühistule. Ühistu mõte ju on, et kasutades ühiselt tehnikat, tõuseb metsaomaniku tulukus ja majandamine on loodussõbralikum.
Ka metsaveoautode küsimus on praegu väga terav. Usaldusväärseid metsamaterjali ostjaid on niigi raske leida, aga ka transporti ei jätku - pole kusagilt tellida metsaveoautot.
Kui talvel on metsa väljaveo aeg või kui muul ajal on kuiv, siis on kõigil väga kiire ja kõik autod rakkes. Oleks väga hea, kui ühistul oleks oma auto. Aga see on praegu investeerimisvõimaluste taga.
