Pesa ja seal elava pere seisundit tuleks hinnata hoopis pesas peidus olevate emade arvukuse järgi, aga neid me väljas enamasti ei näe. Enamiku sipelgaliikide pesades on tavaliselt ainult üks emasipelgas, nagu mesilastarus on üks emamesilane, ja kui see hukkub, siis on sageli ka pere määratud hukule. Seega on pered tihti väga kergesti haavatavad.

Tava- ja eriolukord

Kui hindame olukorda elujõuliste perede suuruse ja arvukuse järgi, võib hinnang ekslikult olla palju kordi parem kui tegelikkus. Näiteks ühe meemesilase ema kohta on suveperioodil peres 30 000–50 000, kimalastel 50–300 töölist.

Metsakuklase elujõulistes pesades on 1000–2000 munevat emasipelgat ja 5–6 miljonit töösipelgat. Nõrkades pesades on järele jäänud ainult üksikud emad ja mõni tuhat töö-
sipelgat. Seega on võimalus hinnata ka metsakuklaste seisundit tegelikkusest tuhandeid kordi paremaks.

Samas on vaja teada, et tavaolukorras käib elujõulisest pesast väljas ainult 10–15% töösipelgaid, ülejäänud on hõivatud pesa sisetöödega või puhkavad seal.

Eriolukorras on pere suuteline mobiliseerima välitöödele aga kuni 65% töösipelgatest. See toimub, kui on leitud suur ja väärtuslik toiduobjekt, milleks võib olla kahjurputukate masspaljunemiskolle. Sipelgapere võib forsseerida suure osa perest või asurkond kolossaalse hulga varujaid kahjurikolde likvideerimisele. See teebki kuklased väga väärtuslikeks metsasanitarideks.

Puude tähtis roll

Lageraielangile jäänud või tallamiskoormuse tõttu nõrgenenud pesad on sunnitud panustama ja ära kulutama kogu oma ressursi, s.o 65% võimalikest välistöölistest, et tagada perele uus toidubaas.

Kui seda on vaja teha ainult karude, rähnide või metssigade kahjustatud pesadega, suudetakse ema- või tütarpesade toel toime tulla. Kui pesad jäävad nälga aga kogu lageraielangil, siis on sunnitud isegi sipelgariik kasutusele võtma karmid säästumeetmed, et tagada asurkonna elu kõige napimate ressurssidega langil või võtta ette läbimurre vabale territooriumile (sellest oli juttu ka eelmises Metsalehes).

Metsaomanik ei tohiks jätta oma sõpru nälga. Sipelgate põhitoit tuleb metsast, nad ise kasvatavad lehetäisid ja lüpsavad neilt suhkruterikast nestet, koguvad sellest oma talvevarud. Nad kasvatatakse tavaolukorras ainult keskealistel ja raieküpsetel puudel, nii ei põhjusta täid enam ka puudele kasvuhäireid.

Kuklaseasurkondades tehtud lageraie jätab asurkonnad nälga sellega, et langetatakse ka lehetäipuud. Ümberkolimine kõrvalasuvasse metsa, kui see on hõivatud samuti sipelgatega, ei tule kõne alla, sest iga pesa, iga asurkond kaitseb oma territooriumi.

Viimases hädas on nad sunnitud kasvatama lehetäisid nii istutatud kui ka ise kasvama hakanud puudel ja nende juurtel. See kurnab noori puid tugevasti.

Sageli kolitakse ka meie aedadesse või kuusehekkidesse. Nälga jäänud kuklaste saagiks võib langeda terve mesila, kui mesilaomanik transpordib pahaaimamatult mesila peakorje ajaks lageraielangile.

Metsaomanik peaks veel teadma, et metsakuklased:

- on odavaim ja efektiivseim biotõrje viis;

- on polüfaagsed, eelkõige röövtoidulised putukad, kes hävitavad suve jooksul 10–75 kg valdavalt kahjurputukaid;

- on need, kelle korjeterritooriumidel on vähem puuke;

- on metsasanitarid, kes tarbivad ära metsas hukkunud loomad;

- kolivad ise sinna, kus neid vajatakse;

- osalevad efektiivselt metsakoosluste mullatekkeprotsessides nagu vihmaussidki mulla
aereerimise, mineraalse ja orgaanilise ainese segamisel;

- osalevad efektiivselt metsauuenemisprotsessides metsa-aluse kamara mineraliseerimisel;

- osalevad aktiivselt seemnete ja seeneeoste levitamisel ja metsakoosluse mitmekesisuse suurendamisel;

- osalevad metsa- ja rabataimede, sh marjade tolmeldamisel;

- on head bioindikaatorliigid – toidu kaudu (1 t lehetäide nestet + 10–75 kg röövtoitu) akumuleerub pessa kompleksselt kogu spekter keskkonnasaastet;

- on sotsiaalsed (=ühiskondlikud) olendid, kes on elanud maal juba üle 100 000 000 aasta.