Puude ja metsa tänamine ja palumine on väga isiklik asi. Pärineb kunagisest looduseusust, kus oldi veendunud, et loodus, sealhulgas mets ja puud on hingestatud. Nende poole pöörduti usus, et nad kuidagiviisi mõjutavad ka meie saatust. See toetus ürgsele põhimõttele “kuidas sina mulle, nõnda mina sulle”. See on üks ürgne ja inimlik loodusesse ja üldse ümbritsevasse suhtumise printsiip.

Praegu elame ju teisel ajastul ning päris samamoodi ei tunne ega mõtle.

Aga midagi sellisest suhtumisest on vist siiski alles. Ja häbeneda pole siin midagi. Kui meie päevil puid või metsa tänad või palud, peab see lähtuma ikka sinust endast. Kui tunned vajadust, siis teed seda. Üksikasjalikku õpetust anda minu arust ei saa ega tohigi.

Pöördumine võib olla sõnatu. Võib ka midagi sõnada, aga iga kord veidi isemoodi, nii kuidas tunne on, peaasi et pöördumine on siiras ja vahetu.

Näiteks kui käin lapselastega metsas jõulukuuske toomas, siis enne raiumist palume luba, seletame, miks meil on seda vaja teha, otsime puuga lepitust.

*Toimetusse on jõudnud ka pikem vastus Mari-Ann Remmelilt, kes on hiie sõber 2010 ja Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur. See ilmub järgmises Metsalehes.