Eeldatavasti soosib ilm põllumeest ning varsti saab teha järgmise niite. Kuna vihma ja päikest on olnud piisavalt, annab loodetavasti korraliku saagi ka teine niide. Rohusööda varumine kestab oktoobri-novembrini.

Väärt andmed

Tark farmer on analüüsinud eelmise aasta silo kvaliteedi andmeid-tulemusi ja püüab ära hoida eelmistel aastatel tehtud möödalaskmisi. Silo tegemisel ongi vaja teha märkmeid silomaterjali kohta, mis arengufaasis rohi niideti, märkida üles heintaimede liigid ja sordid, närvutamise aeg, kaua tihendati ja millal ning millega hoidla suleti, missugust ja mis koguses lisandit kasutati jne.

Need on väga väärtuslikud kogemused elust endast. Eriti on vaja leida põhjus silo riknemise puhul, kuid ka väga hea silo kvaliteedi saavutamisel on märkmed vajalikud järgmisteks aastateks.

Kuna silo kvaliteet sõltub väga paljudest teguritest, sealhulgas muutlikest ilmastikutingimustest, saab seda hinnata ikkagi ainult keemilise analüüsi teel. Selleks võetakse keskmised antud partiid iseloomustad lähteproovid, mis segatakse ja moodustatakse keskmine proov laboris analüüsimise jaoks. Ühelt poolt hinnatakse silo keemilist koostist ja toiteväärtust ning teisalt materjalis toimunud fermentatsiooniprotsessi tulemust.

Hea ja vajalik on teada ka silo mükotoksiinide sisaldust, sest sellest sõltub nii toodang kui loomade tervis ja sigivus. Mükotoksiinidega saastatust tuleks hinnata enne söötmist, sest vahepeal võib neid juurde tekkida.

Toksilised ühendid

Silode mükotoksiinidega saastatus saab tulla taimse materjaliga põllult, silo tegemisel, sileerimisel, kui materjal on halvasti tihendatud, samuti silohoidla avamisel, ja ka söötmisel. Mükotoksiine on tekkinud taimede vegetatsiooni ajal enne niitmist, koristust ja hoiustamist.

Patogeenseid mikroorganisme, valdavalt Fusarium’i esindajaid, on leitud kõikidelt taimeosadelt, kuid infektsioon on sagedasem surnud kudedes. Uurimise andmetel suurenes põllul heintaimede mükotoksiinide tase just viimasel nädalal enne siloks koristust, olenedes ilmastikutingimustest ja heintaime liigist.

Maisisilo toksiinidesisaldus oli suure varieeruvusega. See oli mõjutatud taime eri osiste hulgast. Näiteks sisaldas maisitõlvik vähem zearalenooni kui varred ja lehed.

Katsete andmed näitasid, et silos, mis sileeriti pärast niitmist ilma närvutamiseta, oli vähem mükotoksiine kui närvutatud materjalist valmistatud silos. Kui jalalt niidetud ja kolm kuud valminud rohusilo sisaldas aflatoksiini 0,8 ppb, zearalenooni 97,2 ppb, deoksinivalenooli 317,7 ppb, T-2 toksiini 1,6 ppb ja fumonosiine 30,8 ppb, siis 24 tundi närvutatud rohust silo sisaldas vastavalt 3,1 ppb, 171,1 ppb, 355,5 ppb, 22,7 ppb ja 89,1 ppb. Samuti näitasid tulemused, et silokindlustuslisandi kasutamine sileerimisel ei vähenda mükotoksiinide sisaldust silos.

Eestis valmistatakse peamiselt rohusilo (90% kogu silost). Valdavalt kasutatakse esimese, teise või kolmanda aasta põldheina.

Mullused näitajad

Viimastel aastatel on toodud sisse uued maisisordid, mis kasvavad meie kliimas kenasti ja annavad hea vilisesaagi, millest silo teha. Nisu-, kaera- ja odravilist kasvatatakse meil siloks harva. Mais on suurepärane silokultuur, mis annab suure saagi ning on hea sileeruvuse ja energiasisaldusega. Seepärast tuleks vaadelda maisisilo rohusilost eraldi.

Möödunud aastal silotegu üldiselt õnnestus – kuivainesisaldusega vähem kui 25% tehti 18% ja kuivainesisaldusega rohkem kui 55% tehti 3,3% kogu rohusilost. Optimaalse kuivainega oli 78,9% silost.

Liiga märjad silod pärinesid põhiliselt kolmandast niitest. Liiga kuiva silomaterjali fermentatsioon on pärsitud või ei toimu üldse. Kui fermentatsiooni ei toimu, ei ole see silo. See on võrreldav kuumaks läinud heinaga.

Toorproteiiniga alla 12% oli 28,8% silodest. See näitab, et niitmisega on hilinetud. Kuna 2013. aasta kevad oli hiline ja suhteliselt külm, sisaldas esimese niite rohi suhteliselt vähe proteiini ja kiudu.

Möödunud aasta saagis esines ka roiskuma läinud silosid, kuid õnneks vähe. Roiskumistunnustega silo sisaldab kõiki lenduvaid rasvhappeid, kuid piimhapet vähe. Tavapäraselt roiskunud silo haiseb, kuid ei sisalda toksiine, vaid hoopis laibamürke. Loomadele seda sööta ei tohi, sest rikub nii looma tervist kui ka piima kvaliteeti.

Maisisilod olid kõik soovitud käärimisega, ainult kaks siloproovi sisaldasid liialt palju etanooli (64 g/kg). Keskmiselt sisaldasid maisisilo proovid etanooli 11 g/kg, äädikhapet

17 g/kg ja piimhapet 76 g/kg kuiv­aines. Propioon-, isopalderjan- ja palderjanhapet maisisilod ei sisaldanud, samuti oli olematu võihappe sisaldus. Nende pH oli keskmiselt 3,7 ja ammoniaagisisaldus üldlämmastikust 3,3%.

Kui rohusilo metaboliseeruva energia sisaldus oli keskmiselt 9,0 MJ/kg, siis maisisilol 10,5 MJ/kg kuivaines.

2013. aastal uuriti maaülikooli söötmise osakonna laboris 239 rohu- ja 25 maisisiloproovi mükotoksiinide sisaldust. Rohusilodest sisaldasid 93% DONi, neist 84% madalal tasemel (<500 ppb) ja 9% keskmisel tasemel (500–2000 ppb), maisisilo vastavalt 96%, neist madalal tasemel 84% ja keskmisel tasemel 12%. ZEAd sisaldasid kõik proovid. Rohusilod sisaldasid ZEAd madalal tasemel (<100 ppb) 7%, keskmisel tasemel (100–250 ppb) 29% ja kõrgel tasemel (>250 ppb) 64% uuritud proovidest, maisisilol vastavalt 4, 16 ja 80%.

Nimetatud madalal tasemel toksiinidesisaldus ei tohiks olla loomale ohtlik, kuid keskmine tase nõuab juba kõikide söötade ülevaatamist, et leida õige söötmisstrateegia. Eriti teeb muret suhteliselt kõrge ZEA sisaldus, millel on otsene mõju loomade sigimisele. Kui farmis on tihti aborte, siis tavapäraselt on silo saastatud ZENiga.

Meie uurimused näitavad, et põllult tuleb küll silosse toksiine, kuid mitte nii palju, et see ohtlikuks muutub. Põllul enne niitmist sisaldavad toksiine rohkem puhtad liblikõielised, eriti ristikud ja lutsern, mille alumised lehed riknevad, vähem aga kõrrelised ning põldhein.