Ega tõsine põllumees seda kerge südamega tee, aga kui koristus-, kuivatus- ja sorteerimiskulud on suuremad kui saadud saagi väärtus, saab majanduslik mõtlemine võidu ja valitakse ratsionaalsem tee – sissekünd.

Parem võimalus

Uurimaks sellise vilja kasutamist loomasöödana, korraldasid autorid aastatel 2006–2010 sileerimiskatsed EMVI Sakus asuvas silolaboris. Korduvate sadude tagajärjel saastub vili mitmesuguste hallitusseentega. Varem kuldset karva viljapõld muutub halliks, vahel lausa tumehalliks, või lamandub, mis teeb tera kättesaamise eriti raskeks.

Hallitusseened ainult ei riku terade värvi, vaid tekitavad ka mürgiseid ühendeid – mükotoksiine. Seega muutuvad vähem või rohkem mürgiseks kõik taime osad, millel hallitusseened kasvavad. Hallitusseente toksiinid on tugeva toimega mürgid – sadu ja tuhandeid kordi tugevamad kui teraviljapõllul kasutatavad mis tahes taimekaitsevahendid. Mida kauemaks vili põllule jääb, seda suurem on mükotoksiinide tekkimise oht.

Vaatamata hallitusseente arengule, ei teki sellises viljas mükotoksiine alati ja ohtlikul määral. See sõltub paljudest teguritest, olulisimad neist on niiskus ja temperatuur, kuid mitte ainult. Siiani on mükotoksiinide tekkimise protsessis palju ebaselget ja lahendamata nüansse.

Hallitusseened kui elavad organismid kasutavad oma organismi ülesehitamiseks ära osa teras sisalduvatest toitainetest (tärklis, suhkrud, valgud, proteiin), vähendades vilja toidu- ja söödaväärtust olulisel määral. Ka hallitusseente endi seeneniidistik sisaldab teatud mürgiseid ühendeid – ergosterooli, mis pole küll stabiilne, hävides tugeval kuivatamisel ja UV-valguse käes.

Et sellisest hallitusseentest kahjustatud viljast veel midagi kasulikku saada, on vaja panna seisma hallitusseente areng ja teiseks takistada seal toksiinide tekkimist.

Kuidas seda saavutada?

Meie katsete tulemusena võib soovitada hiliskoristatud ja hallitusseentest kahjustatud viljast teha vilisesilo. Selleks ei ole arukas koristada vilja enam mitte teraviljakombainiga, vaid silokombainiga, lõigates ülemise osa teraviljast koos peadega. Nii saab suure terasisaldusega massi, millel on õige silotehnoloogia kasutamisel head eeldused saada täiesti keskmise kvaliteediga loomasööta.

Efektiivsemad hallitusseente arengu allasurujad olid keemilised kindlustuslisandid AIV-2000+, AIV-pro ja Niben lisamisnormiga 4–5 l/tonnile viljamassile – need parandavad käärimise kvaliteeti ja võimaldavad toota mittetoksilist vilisesilo.

Võrreldes lähtematerjaliga, paranes sellise silo mikrobioloogiline koostis ja vähenes toksilisus. Üldiselt saadi odrast paremat silo kui kaerast. Mida paremini silo oli käärinud, seda väiksemad olid mükotoksiinide sisaldused valmissilos. Keemiliste kindlustuslisandite kasutamisel ei ületanud mükotoksiinide sisaldused lubatud piirnorme ja sellise silo kasutamine loomasöödaks ei ole ohtlik.

Bioloogiliste kindlustuslisandite kasutamist antud juhul aga ei saa soovitada, kuna need ei ole nii efektiivsed raskemates käärimistingimustes. Kuigi õige kindlustuslisandi kasutamisel on toksiinide esinemise risk väike ja kõiki silotegemise nõudeid on järgitud, tuleb siiski alati ettevaatlik olla. Seepärast soovitame enne uue silopartii kasutuselevõtmist kindlasti määrata Põllumajandusuuringute Keskuse taimetervise ja mikrobioloogia laboratooriumis oma silo üldtoksilisuse biotestiga, mis on suhteliselt odav ja praktiline meetod. Tulemusena on selge, kuivõrd ja kas silos üldse toksiine esineb ning millistele loomadele seda sööta võib.

Muidugi peab iga loomakasvataja teadma, kui palju sisaldavad toksiine tema ülejäänud söödaratsiooni komponendid, sest toksiinide negatiivne efekt liitub ja nende koosmõju võib olla loomadele juba ohtlik.