Mida toob uus kevad teraviljakasvatajatele?
Kõik neli Eesti suuremat teravilja ja rapsi kokkuostjat – Baltic Agro, Farm Plant, Oilseeds Trade ja Werol Tehased –, kellelt Maaleht küsis, mida põllumeestel sel kevadel oodata, on ühel meelel, et ennustamine on tänamatu tegevus. Nagu eelmise aasta hinnaralli näitas, on ennustajal kolm kuud hiljem oma ennustuste pärast häbi.
“Mullu oli ette näha rapsi hinnatõus. Teravilja nii suurt hinnatõusu, nagu mullu oli, prognoosida ei osanud,” räägib Baltic Agro ASi arendusdirektor Margus Ameerikas.
Farm Plant Eesti ASi vilja ja rapsi tootejuht Tarmo Säga kinnitab sama. “Kevadine sõnum oli: viljahinnad ei tõuse, sest varud on läbi aegade suurimad. Siiski suutis ilmastik selle ennustuse põrmustada. Kui hakkasid saabuma teated uputustest ja põudadest maailmas, hakkasid viljahinnad tõusma. Tõus oli järsk ja prognoosimatu.”
Rapsi töötleva Werol Tehaste ASi juhatuse liige Meelis Virro läheb täpsemaks: mai alguse 300eurone tonnihind tõusis septembri alguseks 380 euroni ning ületas jaanuaris varasema rekordhinna 514 eurot tonn. “70protsendine hinnatõus kaheksa kuu jooksul näitab, et turg on väga ebastabiilne ja kõigutatav.”
Weroli juht selgitab, et rapsi nii kuuma suvega kui mullune kasvatada ei saagi – üle 27 plusskraadi on juba liig. Sellest tingituna oli raps taimena väga ilus, aga seeme ei viljastunud ja saak jäi poole peale.
Kes kellele võlgu jäi?
Sellised olud tekitasid sügiseks ringvõlgnevuse. Põllumehed said viletsa saagi ega suutnud varujatele lepingus lubatud koguseid müüa. Varujatel olid aga lepingud nii kodumaiste tööstustega kui ekspordiks.
Kui vilja jäi puudu, tuli tellitud laevad kehtiva turuhinnaga vilja täis osta, et mitte maksta trahve oma partneritele. Lepingu täitmata jätnud põllumeestele läksid teele n-ö vahearved, mille puhul tuli lepingust puudu jääv osa maksta välja hetkel kehtiva turuhinnaga.
“Paljud kritiseerivad viljaeksporti, kuid laeva lahkumise järel on meil kohe raha käes ning muidugi ka põllumehel. Eesti väikesel turul vaid üksteisele müües tekib ahelvõlgnevus, mis pidevalt pikeneb ja millest pole väljapääsu, enne kui keegi midagi välja müüb,” selgitab Ameerikas.
“Tühjalt laevu tagasi ei saadeta, need ostetakse välja või otsitakse mujalt asenduskogus. Meil tuli nii mõnegi laeva jaoks asenduskogus Lätist või Leedust osta,” tunnistab Oilseeds Trade’i tegevjuht Veikko Vahar.
Tarmo Säga sõnul täideti Farm Planti lepingulistest kogustest vaid 70%. “Farm Plant Eesti oli sunnitud asendama õnneks vaid ühe laeva, aga oma põhitegevuse, jõusööda tootmise tarbeks oleme pidanud ostma lisakoguseid sekkumiskokkuostust,” tõdeb Säga.
2010. aastal ostis Werol 350 miljoni krooni eest rapsi Eesti põllumeestelt. Werol ostab rapsi oma tootmise tarbeks. “Lepingud jäid täitmata ja puuduvatele kogustele tuli leida asendus. Kõrged hinnad tingisid käibenumbrite tõusu ja sellega kaasnes täiendav vahendite vajadus,” selgitab Virro.
Peab pangalaenu võtma
Põllumehed omakorda jäid hätta vahendajatelt saagikoristuseni võlgu ostetud taimekaitsevahendite ja väetiste eest tasumisega, sest saagid olid prognoositust kohati pea poole väiksemad. See tähendab muu hulgas sedagi, et enam nii kergelt põllumehele sõna otseses mõttes oraste peale väetist ei anta.
“Soovitame klientidel võtta sisendite ostmiseks laenu pangast. Meie eesmärk ei ole krediteerimine ja panga funktsioonide ülevõtmine. Oleme sellega tegelnud vaid seetõttu, et enne ELiga ühinemist ei olnud põllumehel pangaga lihtne kaupa teha. Krediteerimine on meil pigem erand nendele püsiklientidele, kellega ei ole olnud makseprobleeme,” on Baltic Agro seisukoht.
Oilseeds Trade jätkab krediidivõimelistele klientidele sisendite müüki sügisese maksetähtajaga, kuid soovib tagatiseks saagi tarnelepingut.
Farm Plant Eesti pakub samuti jätkuvalt võimalust tasuda kaupade eest sügisel viljaga. Pikaajalise maksetähtaja eelduseks on vilja- või rapsilepingu sõlmimine koguses, mis katab kaupade maksumuse.
Meelis Virro Werolist ütleb, et rapsikasvatajatele antakse krediiti vastavalt nende võimalustele ja varasematele kogemustele. Lihtsam on seda saada pikaajalistel partneritel.
Kogenematud börsihaid
Viimastel aastatel on põllumeestel tekkinud võimalus fikseerida viljahind, millega nad müüa soovivad, neile sobival ajal. See on pannud mehed arvutiekraani taha Euroopa börse vaatama.
Need, kes fikseerisid oma rapsi- ja viljahinna 2009. aasta kevadel, olid võidumehed, sest toona hind sügiseks langes. Sellest õppust võttes fikseeriti 2010. aasta kevadel hindu palju rohkem.
Hindade varast fikseerimist toetasid kevadised prognoosid, et maailmas on üle aegade suurimad viljavarud ning hind ei tõuse.
“Põllumeeste hulgas oli ka neid, kes hindu ja koguseid fikseerides ennast väga tugevalt üle hindasid,” möönab Tarmo Säga. “2010. aasta oli paljudele valus õppetund.”
Farm Plant soovitab mitte fikseerida korraga kogu saaki, vaid jagada see pikema aja peale, 20–25% kaupa. Viimased kogused jäägu koristusaega, kui saaginumbrid teada.
“Kui oled ostnud sisendid ja prognoose tehes näed kasumit, siis fikseeri pool saagist: sellega kindlustad tulud. Kui tahad hindadega hasartmänge mängida, mängi seda ainult kasumi osaga,” arvab Oilseedsi juht Veikko Vahar.
“Hajutage riske!” ütleb Margus Ameerikas. “Mingi kogus talvel, mingi kogus suvel ja lõplik kogus saagikoristuse järgselt. Riske hajutab ka kultuuride ja sortide mitmekesisus. Üldjuhul on taliviljad kõrgema saagipotentsiaaliga ning taluvad paremini põuda.”
Werol soovitab hindade fikseerimisse suhtuda konservatiivselt, sest möödunud aasta näitas, et ilm võib teha tugevaid korrektiive. “Parima tulemuse saavutasid mullu need, kes hinda üldse ei fikseerinud,” märgib Virro.
