Ei tegelenud. Esimese põllumajanduskogemuse sain 13aastaselt, kui suvel Ahvenamaale piimafarmi tööle läksin. Seal oli 25 lehma, mis tähendab, et see oli suur majapidamine. Töötasin seal kolm suve järjest.

Teie jaoks on piimatootmine ikkagi äri, mitte…

Hobi? Ei, kindlasti mittte. Tänapäeva põllumajanduse eripära on see, et see nõuab suuri investeeringuid. Palju masinaid on käigus mõne kuu või vähemgi, samas on vaja maksta liisingut ka ülejäänud kuudel. Arvan, et tulevikus, viie aasta pärast, peaks Eesti põllumajandus olema Euroopa tipptasemel.

Nii et usute Eesti põllumajandusse?

Pean uskuma, pole pääsu.

Kas piimatootmine võib olla Eesti Nokia?

Ei, ma ei nimetaks seda Nokiaks, sest Nokia on seotud ennekõike kõrgtehnoloogia ja innovaatilisusega. Eestis on osavad inimesed ja know-how on maailma tipptasemel, aga Eesti piimanduses pole leiutatud midagi sellist, mida teised ei oska ega tea. Me võtame šnitti kas Ameerikast või Euroopast ja kohandame seda siinsetele oludele. Kui Soomest üldse võrdlus tuua, siis on see võrreldav sealse metsatööstusega.

Eestis on võrreldes muu Euroopaga suured farmid. Kas mastaabiefekt kompenseerib väiksemat toetuste taset?

Selge, et see mingil määral aitab. Masinad on kallid ja nendele tuleb leida optimaalne hulk hektareid ja töötunde. Kütus, elekter ja sisendid on meil maailmaturu hinnaga, aga sissetulekud on kordades madalamad kui mujal maailmas.

Meil saab tootja piimakilo eest praegu umbes 27 senti, samas kui naabermaal Soomes üle 40 sendi ja lisaks veel dotatsiooni, mida maksab riik kvoodi alusel. Võib-olla on vale võrrelda siinset tootmist Soomega, aga kui Soome on nii lähedal, siis miks mitte. Rootsi samamoodi.

Usun, et ka Eesti riigiisadel tuleks mõelda sügavalt selle üle, kuidas mujal Põhjamaades põllumehi toetatakse, ja proovida teha seda ka Eestis.

Viimase 15 aasta jooksul on püsinud piima kokkuostuhind laias laastus samas suurusjärgus, sisendid on aga kõvasti kallinenud. Kuidas see piimatootmist mõjutab?

Sellel on suur mõju piimatootmisele, sest olukorras, kus väljaminekud pidevalt suurenevad ja rahakott õhtu-õhtult üha õhemaks muutub, õõnestab piimatootjate pikaajalist jätkusuutlikku tegutsemist.

Põllumajanduses peab aga midagi põhjalikult muutuma. On täiesti jabur, et vesi maksab poes rohkem kui piima. See on piimatootja tegevust alavääristav ja mõneti isegi solvav, kui mõelda, palju kulub tööd ja vaeva ühe liitri piima tootmiseks.

Leedus on piima hind ELi madalaim. Ometi läheb palju Eesti piima Leetu. Kuidas see leedukatele ära tasub?

Nende põllumajanduse struktuur on täiesti teistsugune. Palju on väiketootjaid, kellel on kolm lehma, keda lüpstakse isegi käsitsi, ja toodang on hooajaliselt väga ebastabiilne. Eesti toodang on väga stabiilne, kõigub minimaalselt ja toodangu kvaliteet on kõrge. Meiegi ühistu piimast läheb osa Leetu. Leedu varujal tuleb Eestis käies maha sõita sama pikk ring, mis ta peab Leedus selle piimakoguse varumiseks tegema. Eestis saab ta selle korraga kätte ja sealjuures kõrgema kvaliteediga.

Leetu läheb kolm furgooni ehk 70−75 tonni päevas. Leedukate auks peab ütlema, et maksedistsipliin on neil väga korralik. Hea on ajada äri partneriga, kes peab kokkulepetest kinni.

Mida arvate sellest, et Eesti suuremad farmid, mis on raskustesse sattunud, müüakse välismaalastele maha?

Need, kes seda kardavad, peaksid arvestama, et ega maad ei saa siit ära viia. Ei saa mööda vaadata ka sellest, et välismaa omanikud on aidanud mitmeid siinseid farme uuele järjele.

Arvan, et välismaa omanikke ei pea kartma. Ei ole põhjust karta. Eesti peaks võtma seda komplimendina, et välismaalased on nõus siia tulema ja raha paigutama. Farme ei osteta samal eesmärgil kui metsa, millest saab kiiret kasumit.

Mind kurvastab hoopis see, et Eestis kaob palju väiksemaid tootjaid seetõttu, et igasugu regulatsioone, paberimajandust ja muid ametlikke formaalsusi on väga palju juurde tulnud. Kui ise töötad laudas ja traktoriroolis, siis lihtsalt füüsiliselt ei jõua kogu selle paberimajandusega tegeleda.

Nõukogude aja kogemuse tõttu peab mõni ühistegevust ehk siiani kommunismiks, aga Põhjamaades suhtutakse sellesse teisiti – näiteks Valio, Arla ja ka Baltic Agro omanikud on ühistud.

Suured Skandinaavia ühistud ei võta Eesti tootjaid oma liikmeteks. Kas see suhtumine muutub?

Kahtlen. Aga erandeid muidugi on. Näiteks Rootsis ostis Arla suuruselt teise, Milko, ja selle ühistu liikmed said Arla liikmeteks. Saksamaal ühines Arla kahe Saksa ühistuga, nende liikmetest said samuti Arla liikmed. Näiteid on mujaltki.

Aga eks aeg näitab. Eesti häda on see, et me oleme nii väikesed.

Kui palju teate teisi soomlasi, kes Eestis põllumajandusega tegelevad ja on ise kohapeal? Kas piimatootmise puhul on hea, et omanik on ise tootmise juures?

Neid on kümmekond kindlasti, piimatootmises neli, keda tean. Nad on ise kohapeal. Kindlasti on hea ise kohal olla. Kui sa põllumajandustootmist ei armasta ja kohapeal ei toimeta, siis kahtlen, kas põllumajanduses tootlikkust tuleb.


Kommentaar: Jaanus Marrandi, OÜ Estonia nõukogu esimees

Ei saa tingimata öelda, et on paha, kui välismaalane Eestis põllumajandusettevõtte ostab. Tuleb hoopis küsida – miks müüakse?

Sellel on mitu põhjust. Nii mõnelgi juhul ei näe omanikud võimalust ettevõtet jätkata, sest ei ole osatud kasumit tootma hakata ja seega soovitakse teenida varade müügist. Teise rühma moodustavad need, kes ei ole suutnud tootmisesse piisavalt investeerida. Sellisel juhul tuleb teha valik – kas lõpetada või investeerida. Estonia loobust seetõttu näiteks sealihatootmisest ja keskendus piimatootmisele. Kolmandad on need, kes on üle investeerinud – selgub, et ei suudeta laene teenindada ja sellisel juhul pole ka muud teha, kui maha müüa.

Kuna ELis toimub hindade ühtlustumine ja ühtlustuvad
ka põllumajandustootjate ma­jandustingimused, on praegu kõige rumalam aeg maad ja ettevõtet maha müüa. Pole mõtet müüa kana, mis muneb, pigem tuleks müüa mune.