See mure on karjakasvatajatel Viljandi-, Pärnu-, Harju- ja Virumaal, tegelikult üle kogu Eesti.

Looduskaitselistel eesmärkidel on loomakarjad randadesse lubatud vaid seal, kus see on vajalik kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilitamiseks.

“Veisekasvatajad, kes lasevad väljaspool kaitse- ja hoiualasid oma loomadel ringi liikuda veekogude veekaitsevööndis, milleks on olenevalt veekogust kuni 20 meetrit tavalisest veepiirist, eiravad mitut seadusepunkti,” ütleb keskkonnainspektsiooni juhtivinspektor Pavel Ojava. Tema sõnul on tegu kolme samaaegse rikkumisega: majandustegevus veekaitsevööndis, veekogu enda ja ka selle valgala reostamine.

Aastaid on inspektorid vaadanud neile rikkumistele läbi sõrmede. Kuid lihaveisekarjad on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud ning probleemid kerkivad järjest sagedamini. Inimesed, keda häirib veekogu äratallatud kallas, saadavad keskkonnainspektsiooni kaebekirju ja kurdavad, et ei saa harjunud kohas suplemas käia.

“Tädi Maali paar kitse või lammast, kes jõest joomas käivad, ei ole veekogu jaoks suur probleem. Küsimus on loomapidamises kui majandustegevuses, saja- ja enamapealistes karjades,” selgitab Ojava.

Täidad üht seadust, rikud teist

Veeseadus, mis ei luba veekaitsevööndis karjatada, hakkas kehtima 2004. aastal. Samas käsivad nõuetele vastavuse reeglid põllumajandustootjal igale loomale tagada pideva ja vaba juurdepääsu puhtale joogiveele. Kui loom aga sõraga vette astub ja sinna tõenäoliselt ka mõne hunniku laseb, pole vesi enam puhas ja rikkumine on põhimõtteliselt olemas.

Kes nõuetele vastavuse reegleid aga ei täida, sel vähendatakse toetusi. Ainus lahendus oleks joogivee vedamine karjamaale. Ka jõe, järve või mere kaldal asuvale. Ja selgi juhul on loomale ilma veekogule ligipääsu piirava aiata raske selgeks teha, et ta nimelt tsisternivett jooma peab.

Läänemaal Vanamõisa jõe ääres lihaveised karjatav Aldo Vaan on kindel, et kui veekaitsenõudeid jälgitaks täie rangusega, kasvaksid veekogude kaldad kinni, sest enamasti on jõe- ja järvekallaste niitmine traktoriga võimatu. Need on liiga pehmed ja järsud.

“Karjatamisperioodil on igati mõistlik lubada loomadele ligipääs veekogude kallastele, see on lausa hädavajalik. Iseküsimus on talveperiood, näiteks 1. novembrist 30. aprillini, mil loomad on tihedalt koos söötmisplatsidel ning reostuse ja pinnase lõhkumise vältimiseks ei tohiks kaldaid pidi käia,” arvab Vaan.

“Reostusohu ärahoidmiseks võiks tõepoolest piirata talvist jootmist, kuid suvisel karjatamishooajal võib looduslikust veekogust loomade jootmine olla probleemiks vaid väga suure loomkoormuse juures,” on Vaaniga ühte meelt lihaveisekasvataja ning atesteeritud lihaveisekasvatuse konsulent Targo Pikkmets.

Inspektor Ojava väidab aga vastu: probleem on aastaringne, eriti kriitiline on lume sulamise või sademeterohke aeg.

Tegeliku reostuse kohta uuringud puuduvad

“Ma ei ole näinud mingeid arvutusi selle kohta, kui palju lämmastikust ja fosforist, mis meie jõgedesse jõuab, on pärit veekogude ääres karjatamisest,” ütleb Eestimaa Looduse Fondi projektijuht Aleksei Lotman, kes looduskaitsjana on aastakümneid veekogude kallastel karjatamise õiguse eest seisnud.

Analüüse, mis näitaks, kui suur loomade tekitatud reostus tegelikult on, pole näinud ka keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma. Ning seda lihtsal põhjusel – neid pole Eesti veekogude ja nende kallastel söövate veisekarjade kohta tehtud.

“Terve talupojamõistus ütleb, et kui karjatamine oleks suur veereostuse põhjustaja, poleks Läänemere eutrofeerumise probleemid tekkinud mitte XX sajandi teisel poolel, vaid kahekümnendal sajandil enne Kristust. Selleks ajaks oli juba karjakasvatus tekkinud, ja tarku seadusi, mis keelanuks vee veerel karjatamise, polnud. Samuti peaks siis Mongoolia üks hirmus reostunud veega maa olema, sest seal karjatatakse elajaid kõikjal veekogude ääres tänini. Aga minu kogemust mööda on sealsed jõed ja järved meie omadest märksa puhtamad,” jätkab Lotman.

Tuleb siiski arvestada, et Mongoolia stepid on Eestimaa rohumaadest mõõtmatult suuremad ning sedagi, et kaasajal on veisekarjad arvukamad kui 100 aastat tagasi.

Teisalt muudab Lotmani nõutuks see, miks pole siis seadust, mis kehtib juba kaheksa aastat, täidetud: “See, et seni pole mõistusevastast trahvimist toimunud, on vaid ebamõistliku seaduse lohakas täitmine. Ainus lahendus on see, et seadus tuleb muuta mõistlikuks.”

Seda, et seaduse täitmist ei ole seni väga rangelt kontrollitud, tunnistavad ka keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna juhataja Taimo Aasma ning veeosakonna peaspetsialist Irja Truumaa.

Kuid kuna ühtki ettepanekut seaduse muutmiseks ministeeriumi saabunud pole, ei ole praegu ka mingeid muudatusi kavas.

Irja Truumaa tõdeb, et mitteametlikes vestlustes on põllumajandusministeeriumi ametnikega loomakasvatajate murest küll juttu olnud, aga mõistlikku ning kõiki osapooli rahuldavat lahendust pole osanud pakkuda nemadki.

Kuna tegu on kasvava probleemiga, lubab keskkonnainspektsioon edaspidi veekaitsenõuete täitmist rohkem jälgima hakata, lähtudes eeskätt iga konkreetse veekogu seisundist. Keskkonnakaitse liigubki üha rohkem ennetava tegevuse suunas.

Jootmissüsteemid või mähkmed

Veeseaduse selle sätte, mille ümber kogu tants käib, mõte on toitainete sattumise vältimine veekogudesse, sest just need panevad pilliroo vohama, selgitab Truumaa. Mähkmeid aga veistele saba alla ei seo ja nii kasvatavadki lehmakoogid jõudsalt roostikku.

Veekogude ääres karjatades lõhutakse ka kaldad, mistõttu satuvad vette täiendavad toitained. Siseveekogud on väikesed, suvel veevaesed ja seetõttu väga reostustundlikud, rõhutavad ametnikud.

Loodusliku veekogu vett võivad loomad juua küll, aga mitte otse allikast, vaid pumpade-reservuaaride süsteemist, mis vee veekogu kaldast kaugemale viiks. Seal saaks siis loomad loodust suuremalt kahjustamata oma janu kustutada. Iseküsimus on muidugi see, kas loom valib joomiseks tsisterni- või loodusliku vee.

Reostus tekiks aga ikkagi, samamoodi nagu talvistel söötmisplatsidel, kust väljaheiteid ära ei koristata: sõnnik vajub pinnasesse ja jõuab sealtkaudu varem või hiljem põhjavette ning kaevudesse.

Hoolimata sellest, et PRIAst oleks teoreetiliselt võimalik jootmissüsteemide ehitamiseks investeeringutoetust taotleda, see veisekasvatajaid seni ahvatlenud pole. Teoreetiliselt seetõttu, et jootmissüsteemidele antakse raha küll, aga vaid siis, kui tegu on paiksete seadmetega.

Seega peaks karjamaal veekogu lähedal paiknema varjualune või hoonelaadne ehitis, milles omakorda jootmisseadmed. Lageda taeva all oleva seadme ehitamiseks-ostmiseks raha küsida ei saa. Ka omaosalus on investeeringutoetuse puhul küllalt kopsakas − sõltuvalt taotlejast, tema asukohast ja vanusest 40−60%.

Ja mida teeks selline suur investeering kodumaise, rohumaal kasvanud veiseliha hinnaga kaupluseletil?

“Kui Eesti riigi eesmärk on jõgede, järvede ja merekallaste katmine kõrkjate ja võsaga, tuleks tõesti igati takistada karjatatavate loomade pääsu kaldaaladele, muidu küll mitte,” pakub Targo Pikkmets natuke irooniliselt.

Hoolimata sellest, et ametnike arvates on pilliroo närimine maastike poolloodusliku ilme säilitamiseks ja vee solkimine veekogusse ning selle kallastele jääva sõnnikuga eri teemad, mida tuleks lahus käsitleda, pole veisekasvatajad kaotanud lootust, et mõistlik lahendus – lihaveiste lubamine veekogude äärde seadust rikkumata – ministeeriumide ja tootjate koostöös välja mõeldakse.



KOMMENTAAR

Marko Gorban

põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja

Oleme alates 2009. aastast osalenud keskkonnaministeeriumi korraldatud veeseaduse muutmise aruteludel, kus on teemaks olnud ka piirangud veekaitsevööndis. Põllumajandusministeerium on korduvalt teinud ettepaneku lubada veekaitsevööndis ekstensiivset karjatamist.

Karjatamise täielik keelamine veekaitsevööndis on ebamõistlik, pigem tuleks reguleerida karjatamise koormust ning keelustada liiga intensiivne karjatamine, mis lõhub rohukamara ning võib põhjustada kaldaerosiooni.

Suuremate karjade korral tuleks karjaaiad rajada väljapoole veekaitsevööndit, kuid kaugematel karjamaadel võiks lubada jootmiskohtade rajamist, nii et loomad saaksid juua looduslikust veekogust.

Suurema karjatamisintensiivsuse korral võiks selliseid joogikohti täiendavalt kindlustada. Loomade pääsu veekogu äärde on mõistlik piirata avalike supluskohtade lähedal.



SEADUSED

Veekogude kallastel karjatamine

- Veeseadus § 29. Veekaitsevöönd

 (1) Vee kaitsmiseks hajureostuse eest ja veekogu kallaste
uhtumise vältimiseks moodustatakse veekogu kaldaalal veekaitsevöönd.

(2) Veekaitsevööndi ulatus tavalisest veepiirist on:

1) Läänemerel, Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel ning Võrtsjärvel – 20 m;

2) teistel järvedel, veehoidlatel, jõgedel, ojadel, allikatel,

peakraavidel ja kanalitel ning maaparandussüsteemide

eesvooludel – 10 m; /…/

(3) Tavaline veepiir on käesoleva seaduse tähenduses põhikaardil märgitud veekogu piir.
(4) Veekaitsevööndis on keelatud: /…/ 

3) majandustegevus, välja arvatud veest väljauhutud

taimestiku eemaldamine, heina niitmine ja roo lõikamine.

- Looduskaitseseadus § 17. Kaitstaval loodusobjektil vajalik tegevus

 (1) Kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine.

 (2) Poollooduslike koosluste esinemisaladeks nimetatakse pikaajalise inimtegevuse mõjul kujunenud loodusliku elustiku kooslustega alasid, kus on niidetud heina või karjatatud loomi, nagu puisniidud, loopealsed, soostunud niidud, soo-, ranna-, lammi- ja aruniidud ning puiskarjamaad. /…/

(10) Kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilitamiseks vajaliku töö tegemist ei loeta majandustegevuseks ega ettevõtluseks.

Allikas: Riigi Teataja