“Soome riik maksab sealsetele kurgikasvatajatele korralikke toetusi,” selgitab Eesti suurima kurgikasvataja Grüne Fee tegevjuht Raivo Külasepp.

Piirkonniti on see erinev. Mõnel pool toetab kohalik omavalitsus nii taristu kui ka kasvuhoonete ehitust. Teisal makstakse töötute töölevõtmisel kinni nende poole aasta palk. “Soomlane saab toetuse tõttu kurki sellise hinnaga müüa,” tõdeb Grüne Fee juht.

Külasepp viitab, et ka Eesti valitsus võiks mõelda, kuidas oma kurgikasvatajat toetada. Saja töötajaga Grüne Fee, kus 2,5 ha kurgi- ja 3 ha salatihooneid, on praegu toetuseta.

Kõige suurema osa Luunjas asuva Grüne Fee kuludest moodustab energia, aasta jooksul on maagaasi hind kerkinud 34%. Nüüd katsetatakse mõni nädal tagasi valminud ja kaks miljonit eurot maksma läinud uut kasvuhoonet.

Poolehektarise klaashoone lage ja seinu katab seestpoolt eriline võrkkangas, mis peegeldab valgust ja soojust tagasi hoone sisemusse. Ühelt poolt loodab ettevõte sel moel tootmiskuludelt kokku hoida, teisalt saada ka suuremat saaki.

Vanades kasvuhoonetes annavad kurgitaimed keskmiselt ühe vilja päevas. “Tundub, et siit saab kaks-kolm,” rõõmustas Grüne Fee agronoom Jane Rämson. Nädal tagasi korjatigi uues triiphoones esimesed kurgid.

Eesti kurk Lätis-Leedus odavam

Kurkide hinna langust poes uuest kasvuhoonest aga loota ei tasu – kütet võib ju kuluda iga kurgikilo kohta vähem, kuid investeering vajab nüüd tagasi teenimist.

Külasepp tunnistab, et tegelikult müüb Grüne Fee kurke ka Lätti, Leetu ja Venemaale Kaliningradi oblastisse, aga seda odavama hinnaga kui Eestisse.

Põhjus on proosaline: kuu alguses, pärast palgapäeva, ostetakse kurke rohkem ja kuu lõpus vähem. Kurke tuleb aga kasvuhoonest kogu aeg. Nii müüakse ülejääk lõunanaabritele madalama hinnaga.

Loomulikult oleks kasulikum igalt eksporditud kurgikilolt kahjumi asemel kasumit teenida. Selleks tuleks müüa kõrgema sissetulekuga riikidesse, näiteks Skandinaaviasse. Rootsi turule on aga jalga ukse vahele saada väga keeruline.

“Seal vaadatakse meid kui NSV Liidu endist osa,” tõdeb Külasepp. “Meile esitatavad nõuded on väga ranged. Rangemad kui oma maa tootjatele.”

Ka Soomes juhtub, et tekib kurgi ületootmine ja siis otsitakse neile müügikohta. Kusjuures tunduvalt soodsama hinnaga kui koduturul.

“Soome kurk jõuab Eestisse ainult siis, kui seda on üle ja siis lüüakse hind alla,” selgitab puu- ja köögivilja hulgimüüja OÜ
Karlskroona tegevjuht Janno Toming. Seda juhtub harva, enamasti suvel. Mõne nädala tagune laadung oli seega erand.

Põhjanaabrite kasvatatu oli Eesti Prismades pakkumises kaks nädalat, seda osteti isegi rohkem kui veelgi odavamat Hispaania kurki.

Hispaanlastel endil kallim

Samas teab Grüne Fee juht Külasepp, et ka Hispaanias maksab kohalik kurk poole rohkem kui sama kurk Eesti poodides. Näiteks eelmisel aastal oli Hispaania kurk siinsetes Rimides müügil isegi hinnaga 50 senti kilo. See on võrreldav viljade Eestisse transportimise kuluga.

Aga ka Hispaanias toetab kurgikasvatust riik, nii et on võimalik dumpingut teha.

See, et Luunja kurgi hind erineb poodide lõikes kuni euro võrra kilost, tuleneb poodide hinnakujundusest – kurgid lähevad ettevõttest välja sama hinnaga, kui just pole tegu mingi sooduskampaaniaga.

Rimi eelmise nädala kampaania näitas üht-teist ostjate eelistuste kohta.

Kohalik kurk oli müügis soodushinnaga 2.49 €/kg kõrvuti 99sendise Hispaania kurgiga. “Sooduskampaania ajal osteti pea 60 protsenti just Luunja kurke,” ütleb Rimi kommunikatsioonispetsialist Katrin Bats.

Pilk ajalukku: 1993. aastal oli Eesti kurk Hispaania omast vaid 10% kallim...


Linnalegend: Grüne Fee kurgid tulevad piiri tagant

Grüne Fee juht Raivo Külasepp kummutab rahva seas levinud müüdi, et Grüne Fee ostab Hispaaniast odavat kurki, paneb sellele oma kirjadega kile ümber ja müüb kallima hinnaga.

“Miks me peaks seda tegema?!” küsib Külasepp.

Ta selgitab, et Hispaania kurkide Eestisse vedamine võtab nädala, selleks ajaks on nende värskus kadunud ja parim aeg möödas. “Miks me peaksime selliseid kurke oma nime all müüma ja nii Grüne Fee maine alla viima?”