Miks piimatööstuse 15 miljoni toetusele on kaks pretendenti?
Varem on juttu olnud, et toetust hakkavad taotlema piimatootjate ühistud. Kuid sellest loost selgub, et mõlemal on juhul tegu aktsiaseltsidega, MilkEST AS on seda juba nimetuse järgi ja kui E-piima projektis on Jaapani kontserni Marubeni osalus ligi 25% ja selle eest kindlustatud koht nõukogus, siis on ka seal selge, et tegu ei ole tulundusühistuga, kus igal liikmel on üks hääl.
Miks ikkagi kaks projekti, kuigi otstarbekam oleks üks nagu mõlemad eestvedajad nendivad? Esiteks muidugi usaldamatus nagu samuti J.Marrandi kirjutab või ütleb. Eks piimatootjad tunne üksteist varasemate skeemitamiste ja ärastamiste järgi ning sellest ka usaldamatus. See, et toetuse taotlemiseks ei tehta piimatootjate tulundusühistut, vaid olemasolevate (varumis)ühistute ja aktsiaseltside ühisettevõte kui teatud mõttes püramiid, viitab juba mingitele skeemidele ja mõlemad äriplaanid on nagu Tootsi maakera, mille sees võib olla veel teine suurem. Ja kui 15 miljonist eurost lõppkasu lootjad on erinevad, siis kokkulepet ei saagi olla. Aiman, et omavahel vanad tuttavad skeemitajad on vaikimisi seadnud eesmärgi, et seda raha ei ole mõtet lasta minna mingile ühistule, vaid tuleb enda valdusse saada. Kuna otse seda 15 miljonit eurot ärastada ei saa või on riskantne, siis sellega soetatud vara ärastada või sellega isiklikku kasu saada on veidi ohutum. Loomulikult ei panda midagi kirja ega räägita vist mitte ka omavahel.
Olin omal ajal tööl Tartu teraviljaühistu tegevjuhtkonnas, kus tegelesime neli aastat pankrotist välja rabelemisega ja elasime üle vähemalt kaks ettevõtte ülevõtmise ja mitu vara ärakantimise üritust tütarettevõtete müügiga. Neid ärastamise plaane oli rohkem kui ühel seltskonnal ja nende teostamiseks astuti ühistusse ning kandideeriti juhtorganitesse. Ühistu lõppes siiski ettevõtte soodsa müügiga välismaalastele ja saadud kasum jagati liikmetele, kelleks olid pea eranditult teraviljatootjad.
Niisiis, oma kogemuse pealt ütleb minu kõhutunne, et see üritus päädib paremal juhul ühe uue piimatööstuse ehitamisega, mis suurendab nõudlust toorpiimale, aga läheb mõne ühisettevõttes osaleva aktsiaseltsi (Marubeni) valdusse või müüakse pankrotivarana näiteks suurte skeemitamiste kogemustega härrasmehe Kruuda mõnele ettevõttele. Arvan seda sellepärast, et kummaski projektis pole täit selgust, kuidas loodav ettevõte saab kokku toorpiima. Vaid MilkEst kohta on mõne sõnaga, et aktsionärid tagavad tooraine, kuid pole selgust kuidas see tagatakse kui aktsionär ise piima ei tooda. Piima kokku ostvad ühistud (täiendav vahelüli ja kulud) ei saa samuti midagi tagada, sest tootjad pole neile kohustatud oma piima müüma. Sellise ettevõtte (ja ka need osanikud, kes tegelevad piima vahendamisega) jätavad juba tegutsevad piimatööstused (nii Eesti kui Leedu omad) ilma toorpiimata, makstes tootjatele (mõne aja) liitri eest mõne sendi rohkem. Täispiimatoodete valmistajatega konkureerida on raske, sest mõlemas projektis on äriplaanis pika tootmistsükliga tooted, mis nõuab suurt käibekapitali. Esimene pool aastat kuni juustud laagerdavad ja on teel kaugetesse maadesse, ei tule mingit raha, millega personalile palka ja tootjatele piima eest maksta. Piimatootjad, kes endale mingeid kohustusi ei võta või jätavad need täitmata kui piisavalt rangeid sanktsioone pole, müüvad oma piima sinna, kust raha kiiremini ja kõrgema hinna saab. See saabki olema ühisettevõtte lühim tee pankrotti, ja pankrotipesa on toetuse kantimise skeemi viimane lüli. Sellele võiksid mõelda ka need, kes toetuse andmise otsustavad, sest sellise lõpu korral vast tuleb ka neil mingit vastutust kanda.
Ei ole oluline, kas loodav ühisettevõte on juriidiliselt tulundusühistu või aktsiaselts kuigi tulundusühistu eelis on liikmete kohustuste lihtsam seadmine. Olen saanud nädala kestel tutvuda USA põllumeeste sajandivanuse ühispangaga Farm Credit, mis juriidiliselt on aktsiaselts, aga toimib ühistuna, kust laenu saamiseks tuleb aktsionäriks astuda ja (laenu suurendades) vähemalt 5% laenusummast aktsiaid osta. Laenuraha ostab pank võlakirjadega börsilt.
Ühisettevõte saab paremat piima hinda maksta vaid siis kui selle liikmed kindlustavad ettevõtte pidevalt toorainega, mis tagab ettevõtte täisvõimsusel töötamise ja varumiskulude minimeerimisega kokkuvõttes madalamad kulud (omahinna). Taani piimaühistute näidispõhikirjas oli omal ajal (ma pole kursis kuidas on praegu) punkt, et ühistu liige kohustub ühistule müüma kogu oma tervete lehmade piima. Põhja-Ameerikas nn. uued ühistud kindlustavad oma ettevõttele tooraine sellega, et ühistu liige saab osamaksu eest õiguse ja samas võtab kohustuse teatud hulga oma toodangut ühistule müüa (kvoodi). Kui liige jätab selle täitmata, on ühistul õigus see puudujäänud kogus osta ühistu liikme kulul vabalt turult. (Seega ei pea liige müüma ühistule kogu oma toodangut, vaid võtab nii mitu kvooti kui soovib.)
Kui äriplaanis ja asutamislepingus pole selgust, kuidas ühisettevõte endale tooraine kindlustab, pole mõtet sellesse panustada (ega toetust määrata). Tooraine hind on piimatööstuse kuludes lõviosa. Kui ettevõte kavatseb lihtsalt turul paremat hinda pakkuda, selgub peagi, et (kui laenu võetakse, tuleb see intressidega tagasi maksta) selle peavad osanikud kinni maksma, ehk kasumi jagamise asemel tuleb oma panuseid suurendades ettevõttele peale maksta või kui seda ei tehta, siis on valik, kas ära müüa või leppida pankrotiga. Mingeid imesid ei juhtu!
Lõpetuseks. Mõttekas oleks hoopis kolmas tulundusühistu taotlus, mille asutavad järgmise põlvkonna piimatootjad, kellel pole ärastamiste ja skeemitamiste kogemust ja taaka. Eeskujuks võiks olla teraviljaühistu Kevili. Arvan, et saan asutajatele oma teadmiste ja kogemustega veidi abiks olla.
