Põllumajandussektori toodanguväärtus kokku oli 880,3 miljonit eurot (+2% võrreldes aasta varasemaga), millest enam kui poole moodustas loomakasvatus 428,6 miljoniga (+12%), taimekasvatuse osaks jäi aga 366,5 miljonit (–14%).

Muutuste põhjuseks oli jätkuvalt kõrge piimahind ja teraviljahinna langus. Ühikupõhiseid otsetoetusi saadi kokku 131,7 miljonit eurot. Seega oli sektori rahavoogude maht ca 1 miljard eurot.

Põllumaa kompab õiglast hinnataset

Põhivarasse investeeriti Eesti Statistikaameti (ESA) andmetel 358 miljonit eurot, enamik sellest kulus masinate ja seadmete soetamiseks ning kiirelt on kasvanud ka põllumaasse investeerimise maht.

2013. aastal vahetas omanikku ca 20 000 hektarit põllumaad. Samas on ESA andmetel viimase kolme aasta jooksul suurenenud põllumajandusmaa pind 14 000 hektari võrra, kokku on viimase kümne aasta jooksul lisandunud kasutusse 160 000

hektarit põllumaad. Kogu kasutatavast maast on renditud 54%, mis sobiliku hinna korral ka müügiks võib minna.

Maa-ameti statistika põhjal oli 2013. aasta väikseim põllumaa müügihind Võrumaal 382 eurot/ha ja kõrgeim Harjumaal, 7867 eurot/ha. Kumbki hind ei peegelda reaalset olukorda, küll aga näitab anomaalselt suur hindade kõikumine, et põllumaa kompab oma õiglast hinnataset.

Parema arusaamise asjast annab hindade mediaankeskmine, kus on eemaldatud ebaharilikult kõrged ja madalad hinnad. Ka mediaanhindade erinevus on märkimisväärselt suur, kõrgeim keskmine mediaanhind oli Tartumaal, 2501 eurot/ha, teistes aktiivsemates põllumajanduspiirkondades jäi see keskmiselt 2000 euroni/ha ja Ida-Virumaal 1499 euroni/ha.

Loogiliselt võttes ei tohiks eri maakondades põllumaa harimisest saadav tulukus hektari kohta nii palju erineda. Küll aga peaks põllumaa hind sõltuma lõppkasutajast – põllumaad tootmiseks kasutava ettevõtja teenitavast tulust. Et väidet arusaadavamaks teha, toon selgitava mõttekäigu.

Kui tulukas peaks olema põllumaa rendileandmine?

Põllumaad rentimise eesmärgil soetava ettevõtte ärimudel on lihtne – renditulud peaksid tagama investeeringuks kulunud vahendite tagastuse teatud perioodiks, pluss tulu, mis katab raha väärtuse muutuse ajas, ettevõtte tegevuskulud ja oodatava kasumi.

Põllumaa rendilevõtjate huvi pole aga maksta rohkem renti kui sealt saadav kindel tulu, milleks on otsetoetused, sest olenevalt ilmast võib mõnel aastal saak ikalduda ja põllukultuuridest saadava tulu asemel kahjum tekkida.

Põllumaa rendi suurus on tänapäeval tavapäraselt 70% ühtsest pindalatoetusest. Tehes lihtsa arvutuse, jagades 70 euro suuruse rendimakse põllumaa hinnaga, 2500 eurot hektari kohta, saame tootluseks 2,8%. Tõenäoliselt selline tootlus investoreid pikas perspektiivis ei rahulda. Tootluse suurendamiseks tuleks rendihinda tõsta või põllumaade hinda vähendada.

Nagu eespool mainisin, ei saa renti tõsta piiramatult, mingil tasemel tuleb ette põllumehe hektari pealt teenitav kasum. Järelikult on rendihind pikas perspektiivis väga üheselt seotud maa hinnaga.

Praegu on põllumaad ostvate investorite huvi suuresti spekulatiivne, tulu teenitakse hinnakõikumisest, ehk ostes täna 2700 euroga hektar ja müües järgmisel hetkel 3000 euroga, on kiireks kasumiks 300 eurot, mis pole sugugi väike teenistus. Kuniks põllumees selles hinnarallis valimatu hinnaga maid ostab ja hinnakahvel jääb piisavalt suureks, spekuleerimine jätkub.

Eelnevat arvestades võib iga põllumees vastavalt oma ettevõtte kasumlikkusele tuletada endale mõistliku rendimakse suuruse ja leida selle abil õiglase põllumaa hinna. Et aidata põllumeestel vähendada rendihindade tõusu riski ja mitte koormata märkimisväärselt rahavoogusid, pakub Swedbank põllumaade soetamiseks 30aastase maksegraafikuga laenu, mille aastane tagasimakse on võrdne põllumaa rendimaksega. Ka saab laenumakse tasumist teha aastas korra, samas kuus, millal maksti maarendimakset.

Laenuraha nii suurtootjale kui ka talunikule

Laenude ja liisingute kättesaadavus põllumajandussektoris on jätkuvalt väga hea. Pankade finantseerimisportfell kasvas aastaga 71 miljoni euro võrra, olles 2013. aasta lõpu seisuga 517 miljonit eurot, Swedbanki osa sellest oli 160 miljonit.

Arvestades sektori rahavoogude mahtu, on see üsna turvaline tase ja pikaajalisi investeeringuid võib julgesti teha. Enamik laenumahust jaguneb suurtootjate vahel. Keskmised ja väiksemad ettevõtted on kasutanud aktiivselt kevadtööde laene ja liisinguid.

Oleme Swedbankis arvamusel, et lisaks suurtootjatele on oluline arendada ka väiketootmise valdkonda. Lisaks oleme saanud parema arusaamise ja kogemuse ka väiksemate tootjate maksevõimest ning julgustame neid aktiivsemalt oma investeerimisplaane meiega jagama.

Meil on spetsiaalselt põllumeestele koostatud terviklahendus, mille tootepaketis leidub näiteks laen toetuse vastu, mis sobib ideaalselt kevadtööde finantseerimiseks mahuga 2000 kuni 10 000 eurot, ja investeerimislaenud, mille summad ulatuvad miljonitesse eurodesse. Ehk lahenduse leiab nii talunik kui suurtootja.

Liisinguturul konkurents

Tihe konkurents ning kompensatsiooniskeemid masinatootjatehastelt on hoidnud liisinguintressid väga madalal tasemel.

Võib julgelt öelda, et põllumehe liisinguintressimäärad on teiste sektorite klientide laenude intressimääradest oluliselt madalamad. Seega on tõenäoline, et kompensatsiooniskeemide lõppemisel on siin ruumi intressitõusuks ja tasemete ühtlustumiseks.

Teisest küljest võiks kompenseerimise lõpetamine kaasa tuua madalamad masinate hinnad, kuna hinnale ei lisandu enam kompensatsiooniks kuluvaid summasid.

Uus toetuste voor sellel aastal arvatavasti käiku ei lähe, mistõttu masinamüüjad ootavad eelmise aastaga võrreldes ca 30% müügimahtude vähenemist. See tekitab omakorda nende vahel väga tiheda konkurentsi ning peaks tagama ka soodsad müügihinnad. Teisisõnu, tuleb soodne aasta liisinguga masinate soetamiseks.

Kokkuvõtteks

2013. aastal suurenes loomakasvatajate toodanguväärtus +12% ja taimekasvatuses vähenes –14%. 2014 on oodata otsetoetuste vähenemist hektari kohta, kuna toetuskõlblik pindala suureneb, jätkub ilmselt ka surve palgakulude kasvuks.

Sellises keskkonnas on aga suur oht sattuda aasta lõpuks rahahätta. Ainuke hea lahendus on oma tulud ja kulud kirja panna ning koostada rahavoogude plaan. Siis teate täpselt, kui palju võite kulutusi teha.

See teadmine aitab loobuda ehk ka mõnest masinate "superhinnaga” pakkumisest või ebamõistlikult kõrge hinnaga põllumaatükist.