Milles peitub inkade viljakate põldude saladus?
Nimelt on leitud, et kui orgaanilise aine - näiteks taimejäänuste - ilma hapnikuta aeglasel põletamisel kõrvalsaadusena tekkivat aktiivsütt ehk Bio-
chari (char tuleneb ingliskeelsest sõnast charcoal - puidusüsi) segada põllumullaga, saab mulla viljakust taastada.
Suurem osa süsinikust viiakse mulda multši ja komposti kujul ning see säilib seal vaid paar-kolm aastat.
Biochar püsib mullas aga muutumatult sadu aastaid. Materjaliga ei lisata põllule ainult taimekasvuks vajalikku süsinikku, vaid hoitakse mullas paremini kinni ka teisi taimetoitaineid, nagu fosfor ja kaltsium.
Peale selle tõstab Biochar muldade happesust, parandab vee kinnihoidmise võimet ja mulla elustikku.
Kaitseks ähvardavate kliimamuutuste eest
Mullast lendub 10 korda rohkem kasvuhoonegaase kui kütuste põletamisel. Ühe tuntuma kliimamuutuste põhjustaja, CO2 sisaldus atmosfääris on 1980ndatest alates pidevalt kasvanud.
Uudse mullalisandi kasutamisega kaasnev süsihappegaasi lendumise vähenemine aitab kindlasti olukorda parandada. Lisaks CO2-le vähendab Bio-
chari kasutamine nii lämmastik-
oksiidide kui ka metaani eraldumist muldadest. Need on hulga tugevamad kasvuhoonegaasid kui süsihappegaas.
Tähtis on eristada musta aktiivsütt mulla orgaanilisest süsinikust, mis satub põllule komposti, taimejääkide ja sõnnikuga. Erinevus seisneb nende lagunemiskiiruses. Esimene on püsiv, teine mitte.
Komposti ja sõnnikuga põllule viidav orgaaniline aine on niisugusel kujul, et igasugused mikroorganismid töötavad selle väga kiiresti läbi ja see kaob mullast kiiresti.
Samas ei tõrju Biochar kuidagi mullast välja kiiremini lagunevat orgaanilist ainet, vaid täiendab seda. Biochar on väga poorne materjal ning sobib seetõttu imehästi toitainete kinnihoidmiseks.
Eelkõige võiks Biochar pakkuda leevendust piirkondades, kus intensiivne põlluharimine, väetamine ning põud on vähendanud mulla viljakust. Põhjapoolsetes riikides annab Bio-
chari kasutamine põllumeestele võimaluse varem külvata, kuna tumedam muld soojeneb kevadel kiiremini.
Lihtsamal kujul on mullaparandajat võimalik ka ise valmistada. Selleks tuleb kokku koguda suur hulk mis tahes orgaanilist materjali, panna see põlema ning katta mullaga, et õhk ligi ei pääseks. Seal ta siis valmib, hõõgudes vähese hapnikuga pikka aega.
Iidne indiaanlaste tarkus kulub ära
Kuigi Biochariga soovitakse tulevikku helgemaks muuta, peituvad lahendused hoopis minevikus.
Aktiivsöega rikastatud mulla ehk portugali keeles terra preta (eesti k 'tume muld') avastas Hollandi teadlane Wim Somb-
roek 1950ndatel, kui leidis Amazonase piirkonnast hulgaliselt viljakaid muldi. Varem oli seda territooriumi peetud õhukese pinnase tõttu suhteliselt väheviljakaks.
Terra preta musti muldi on leitud ka Ecuadoris, Peruus ning Lääne-Aafrikas. Need on alati tekkinud inimtegevuse tagajärjel. Terra preta katab 10% Amazonase piirkonnast, mis tähendab umbes Prantsusmaa suurust maa-ala. Vaatamata pikaajalisele intensiivsele põlluharimisele, sisaldavad sealsed mullad umbes viis korda rohkem süsinikku kui ümberkaudsed põllualad.
Niisiis pärineb tarkus inkadelt, kes panid puud ja taimejäänused hõõguma ning katsid mullaga, saades nii endale viljakad põllud.
Kas indiaanlased kasutasid terra preta't muldade rikastamiseks teadlikult või oli tegu muu elutegevusega kaasas käiva nähtusega, pole teada.
Tänapäeval on aktiivsütt kasutatud näiteks Jaapani põllunduses.
Mida põletada, et terra preta't saada
Selleks et mulla aktiivsöega rikastamise tehnoloogia laiemalt kasutusele võtta, on teadmised siiski lünklikud. Näiteks ei teata kuigi täpselt, kui palju ja kuidas kasulikku materjali põllule viia. Selgitamist vajab ka erinevate toormaterjalide sobivus Biochari saamiseks.
Biochari kasutamisel oleks võimalik põllul mitme tegevuse arvelt raha kokku hoida. Kahjuks on Biochari hetkel väga keeruline saada.
Tööstuslikult toodetakse seda vaid vähestes Kanada firmades (AgriTherm, Dynamotive). Kuigi Biochar oleks põllumeeste seas vägagi nõutud toode, peavad nad ootama.
Katsetused Biochariga on alguse saanud Austraaliast, kus muldade olukord on üsna vilets. Seal tehtud katsetest selgus, et nisu saagikus suurenes üle kolme korra, kui põllule oli viidud 10 tonni aktiivsütt.
Maailmas on umbes neli miljardit tonni orgaanilisi põllumajanduslikke jääke. Selle massi keskkonnasäästlik taaskasutatavaks muutmine on teadlaste üks peamisi eesmärke.
Ühe tähelepanuväärsema lahenduseni on jõudnud Saksa teadlased, kes töötasid välja tehnoloogia, mille abil saadakse Biochari reoveest. Uuringud käivad väga paljudes riikides.
Kindlasti väärib tehnoloogia, mis samaaegselt võimaldab parandada põldude mullastiku seisundit, leevendada kasvuhoonegaaside vähendamisega kliimamuutuste negatiivseid mõjusid ning pakkuda võimalusi taastuvenergia saamiseks, edasiarendamist.