Milline on meie traktoripark?
See uurimus peaks huvi pakkuma traktorimüüjatele, traktorite kasutajatele ja tehnoteenindajatele. Meie käsitluses mahuvad tehniliste teenindajate alla kõik ratastraktorite (edaspidi traktorite) korrashoiuga tegelejad (remontijad ja tehnoseisukorra diagnoosijad, varuosade, remondimaterjalide, kütuse ning määrdeainete tarnijad jne). Nende loodud infrastruktuur on traktorist ja selle kasutajast koosneva isereguleeruva süsteemi lahutamatu osa.
Keskendume traktorite koosseisu muutumisele markide, tootjariikide ja väljalaskeaasta järgi viimase 15 aasta jooksul. Nii pika ajavahemiku jooksul on välja kujunenud põllutöömasinate ja -tehnoloogiate süsteem just olemasolevate traktorite jaoks.
Uurisime, milline on põllumajandusliku tootmise keskse energiaallika - ratastraktoripargi - seis ja perspektiivid.
Algandmed pärinevad põllumajandusettevõtetest, statistikaametist ning Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) andmebaasidest. Maakondades asuvate ARK-i filiaalide andmebaasid on koondatud Tallinna, sellega on välistatud andmete dubleerimine ja segiminek.
Et ARK annab ainsana välja traktori omanikku kinnitavat dokumenti, kontrollib nende esindaja kõiki konkreetse masina kohta käivaid andmeid otse omanikult. Ilma ARK-i tõendita ei ole võimalik ametlikult traktorit müüa ega osta. Et ARK-i andmebaasis on kõigi vabariigi traktorite andmed, siis võib öelda, et vaatluse all on kõik Eestis aktiivses kasutuses olevad masinad.
Usaldusväärsed on ka statistikaameti andmed, ainult neil on teistsugune metoodika andmete kogumiseks ning nende pakutud traktorite arv on suurem kui ARK-il. Olukorda võiks kommenteerida selliselt: ARK-i andmed on väga täpsed uute, esmaselt registreeritud traktorite kohta kuni 1990. a ja statistikaameti andmed käivad kõigi, sealhulgas enne 1990. a toodetud traktorite kohta.
2002. aastal, kui toimus traktorite tehnilise passi vahetus, püüdsid ARK-i töötajad kõik seisvad masinad oma nimistutest välja arvata. Selleks kehtestati sisemine kord, et kõik enne 1992. a valmistatud traktorid, millele ei tulda teatud aja jooksul uut tehnilist passi vormistama, võetakse registris arvelt maha. Eeldati, et kui uut passi pole vaja, siis traktorit enam ei ole.
Seisuga 1.01.2008 koosnes traktoripark 83% tehniliselt vanadest ja 17% nüüdisaegsetest, nn lääne traktoritest. Uute masinate osa traktorite koguarvust on väga väike. Neid on viimasel viiel aastal ostetud vaid kuni 3,8% aastas kõikidest ARK-i registri järgi aktiivses kasutuses olevatest traktoritest.
Teatud kindla perioodi (12 aastat) või kindla töövältuse (nt 12 000 mototundi) järel loetakse traktori ressurss ammendunuks ning selle edasine kasutamine ei ole otstarbekas. Traktor kantakse maha (kõrvaldatakse kasutusest), ta on põhiliselt vajalik selleks, et saada tagavaraosi.
Uue traktori valikul on vaja arvestada ka seda, et suurema võimsusklassi masina soetamisel on vaja muretseda ka sellele vastavad tootlikumad põllutööriistad. 1998. aastal kasvasid investeeringud põllumajandusmasinatesse ja -seadmetesse ainult tänu suurtele põllumajandustootjatele, kes suut-sid osta ajakohaseid põllumajandusmasinaid.
1990. aastate lõpuks kujunesid Eestis välja põllumajandustootjad, kes annavad põhiosa kaubatoodangust, ja majapidamised, kus märkimisväärne osa toodangust kasutatakse oma tarbeks. Seniste kogemuste põhjal on arenenud põllumajandusega riikides suurematel tootjatel majanduslikult efektiivsem tootmine ning nad peaksid olema võimelised omavahendite arvelt ka investeerima, sh tegema investeeringuid toodangu kvaliteedi parandamiseks ja tootmise erinevate nõuetega vastavusse viimiseks.
Uurimistöös olid kasutada traktoripargi koosseisu andmed markide ja väljalaskeaastate kaupa alates 1988. a, s.o viimase 20 aasta kohta. Traktoripargi koosseis markide ja väljalaskeaastate kaupa on toodud alates 1988. a seepärast, et varasem aeg kajastaks olukorda, kus kõik kolhoosid ei olnud veel likvideeritud ning traktorid olid nende arvel. Toodud andmed annavad piisava aluse Eesti traktoripargi mineviku ja oleviku analüüsimiseks, võimaldades prognoosida selle tulevikku.
Kolm perioodi
Traktorite Eestisse juurdeostu dünaamikas viimase 18 aasta jooksul võib eristada kolme eripalgelist perioodi.
1. 1990-1994: põhiliselt tehniliselt vanade traktorite ostmise järsk vähenemine igal aastal. Enne seda soetati väga palju iga marki traktoreid, sealhulgas suurtraktoreid K-701 ja T-150. Kolme aastaga langes traktorite aastane ostukogus 2000-lt 700-le.
2. 1995-1997: sügav kriis. Majanduskriisi mõjul kahanesid ostetavate traktorite kogused veelgi ning saavutasid oma ajaloo madalaima seisu 1996. aastal, mil Eesti Vabariiki osteti vaid 181 uut tehniliselt vana traktorit. Võib öelda ka, et alates 1996. a algas nüüdisaegset päritolu traktorite soetamine, nende müüginumbrid kasvasid ühe aastaga 37-lt 78-ni, suurenedes igal järgmisel aastal veelgi.
3. 1998 kuni tänaseni: stabiilsus ja kasv. Igal aastal on ostetud uusi traktoreid üha rohkem ning kasvanud on nüüdisaegsete traktorite soetamine. Alates 2003. a ületasid viimased esmakordselt ostunumbrites tehniliselt vanu traktorei.
Lisaks avaldab olulist mõju, et investeeringute pingerida on põllumehel pikk ja investeering uude traktorisse ei mahu nimekirja etteotsa.
Põllutöömasinate võimsustarve
Enim levinud traktorifirmade traktorite jagunemine võimsuse järgi ARK-i andmetel 2007. aastal on toodud joonisel 1 ja 2.
Optimaalne traktori aastane töötundide arv (kus tehtud töö ja kulutused selle töö tegemiseks on tasakaalus) peaks 47% ekspertide arvates olema vähemalt 1500 tundi. Üks ettevõte pakkus, et optimaal-ne on 2500 töötundi, kuid enamik jäi ikkagi 1000-1500 vahele (36%). Kui aastas teeb traktor 2000 töötundi, siis kuue aastaga on ta teinud 12 000 töötundi, mida peeti traktori ressursi ammendumiseks ning millega kaasnes remondikulude järsk suurenemine. 86% ekspertidest arvas, et sobivaim veojõuklass meie ettevõtetes on 160-190 hj. See näitab seda, et tehniliselt vanad traktorid jäävad põhitööde jaoks nõrgaks. Kolmandikul ettevõtetest oli haritavat maad 500-1000 ha ja 40%-l ettevõtetest 1000-2000 ha.
Võttes aluseks Eesti põllumajandusliku traktoripargi struktuuri kujunemise, võiks traktorid võimsuse järgi jaotada järgmistesse klassidesse:
kuni 70 hj (51 kW);
71-90 hj (52-66 kW);
91-110 hj (67-81 kW);
111-130 hj (82-95 kW);
131-150 hj (96-110 kW);
151-170 hj (111-125 kW);
171-200 hj (126-147 kW);
üle 200 hj (üle 147 kW).
Eesti liiklusregistris on traktori võimsusklasside jaotus siin toodust mõnevõrra erinev. Mullaharimise töökiirusest johtuvalt on igal operatsioonil iseloomulik eritootlikkus ja erivõimsustarve, st tootlikkus ja võimsustarve haardelaiuse ühiku või tööorgani kohta. Eeldus on kõigi masinate ja riistade rakendamine võrreldavates heades tingimustes. Igale töömasinale või -riistale on vajalik selle võimsustarbele vastav traktor. Sellise valiku eeltingimus on masinatüüpide võimsustarve. Teatava traktorivõimsuse maksumuse korral on võimalik määrata energeetilise vahendi erimaksumus mingil põllutööl. Mõlema osa - töömasina või -riista ja traktori - liitmisel saab töö tegemiseks vajaliku agregaadi erimaksumuse.
Ratastraktorite vanus
Eesti põldudel ja farmides töötavad väga vanad traktorid. Keskmine väljalaskeaasta on 1986, mis tähendab, et keskmine traktor on 19 aastat vana.
Alla 10 aasta vanuseid traktoreid on vaid 13%. Optimaalseks traktori kasutuseaks loetakse kuni 12 aastat.
Väga vanu traktoreid, mille vanus on üle 20 aasta, on 11 532, s.o ligikaudu 34%. Selliste masinatega töötades on kehva hoolduse puhul kogu aeg oht, et tekib mingi ootamatu tõrge ning just kõige kiiremal ajal jääb töö pooleli.
Enamik kasutatavaid traktoreid on vanad - 73% neist on vanemad kui 15 aastat.
Eestisse toodi ka väga vanu traktoreid. Puudub usaldusväärne info ja ülevaade selle kohta, millised on nende kasutusomadused, kuidas need traktorid Eesti põldudel vastu on pidanud ning milline on nende tehniline seisukord tänasel päeval. See probleem vajaks eraldi uurimist.
Traktoripargi jaotumine koosseisu järgi
Traktoripargi koosseisu jaotumine markide ja väljalaskeaasta järgi on toodud tabelis 1 ja 2. Nende andmete põhjal saab teha järgmised järeldused.
Traktorimarkidest kõige populaarsem on Valgevene Minski traktoritehases valmistatav MTZ - 6197 MTZ on tervelt 44% traktorite koguarvust. Selle traktori müügiedu on Eestis väga suur. Oluline on, et MTZ-traktoreid ostetakse põhiliselt uuena. Tänapäeval toodetavad MTZ-traktorid on hea disainiga ja töökindlad, nende hinna ja kvaliteedi suhe on tasakaalus.
Populaarsuselt järgmised traktorimargid on väike vaheltharimistraktor T-25, mida valmistab Vladimiri traktoritehas, ja kergklassi traktor T-40, mida toodab Lipetski tehas. Neid traktoreid osteti uuritaval perioodil kokku 4784. Nüüdisaegsete traktorimarkide müügiliider on Valtra - 698 traktorit. Müüginumbrites konkureerivad omavahel vahelduva eduga veel John Deere ja MF, mida müüdi uuritaval perioodil vastavalt 502 ja 260. Kõiki ülejäänud nüüdisaegseid traktorimarke on sama aja jooksul ostetud alla 100.
Eraldi tuleb välja tuua, et toimub pidev ja pöördumatu nüüdisaegsete traktorite müüginumbrite kasv. 2003. oli aasta, kus nüüdisaegseid müüdi rohkem kui tehniliselt vanu (221 ja 82).
Seisuga 1.01.2008 oli Eestis registreeritud 13 986 traktorit. Nendest 11 595 ehk 83% oli tehniliselt vana päritolu ning 2391 ehk 17% nüüdisaegsed.
On kadumas traktor K 700/701. Seda marki ei ole enam ammu ostetud. Sama saatus ootab ilmselt ka teist suurtraktorit T-150 K. Praegu töötab neid meie põldudel veel täiesti arvestatav kogus - 2007.
Ekspertküsitlusega haaratud ettevõtetes oli traktoreid kokku üle 1000, sh nüüdisaegseid 231. Väga täpselt ei saa seda arvu öelda, kuna pidevalt ostetakse uusi juurde ning vanu müüakse/kantakse maha.
71%-l ettevõtetest oli kuni 20 traktorit. Nendest oli 40%-l kuni kolm nüüdisaegset traktorit ja 38%-l oli neid 4-7. Igal aastal toimub järkjärguline tehniliselt vanade traktorite asendamine nüüdisaegsetega.
Levinuimad tootemargid olid Valtra, John Deere ja New Holland. Kui siia juurde arvata ka ainukene vene traktor MTZ, mis on veel turule jäänud, siis võib öelda, et need neli tootemarki teevad ära põhilise põllumajandustöö.
Lääne traktorid on suhteliselt uued, 70%-l ettevõtetest kuni kolme aasta vanused. Ülejäänutel olid nüüdisaegsed traktorid kuni 7 aastat vanad ning vanemate nüüdisaegsete traktoritega ettevõtteid peaaegu polnudki. Enamik ettevõtetes kasutatavaid tehniliselt vanu traktoreid jäi vanusevahemikku 12-15 aastat.
Käive traktori kohta oli uuritud ettevõtetes ühtlase sagedusega vahemikus 400 000-1000 000 krooni, üle 1 mln krooni traktori kohta oli käive 24%-l ja alla 400 000 krooni 17%-l ettevõtetest. Käibe tippu ei saanud näha, kuna nii suuri numbreid ei oodatud ning ankeedis olev vastuste skaala lõppes 1 miljoni krooniga. Toodud arvudest nähtub, et erinevate ettevõtete käibed ühe traktori kohta kõiguvad mitmeid kordi. Põhiline suurte erinevuste tekitaja oli töökorras, kuid seisvate tehniliselt vanade traktorite erinevad arvud.
Haritavat maad traktori kohta oli 65%-l ettevõtetest alla 100 ha. Üle 200 ha oli 12%-l ettevõtetest.
51% ettevõtetest pidas optimaal-seks veojõuklassiks 160 hj. 35%-s ettevõtetes arvati, et sobivaim veojõuklass on 190 hj. Uue võimsama traktori ostmisel on vaja arvestada sobivate põllutöömasinate olemasoluga või kui neid ei ole, tuleb osta uued põllutööriistad. Siis peab arvestama, et kulub veel vähemalt traktori kolmekordne hind.
Kokkuvõte ja järeldused
Eesti põldudel ja farmides töötavad väga vanad traktorid. Alla 10 aasta vanuseid traktoreid on vaid 11,4%. Optimaalseks traktori kasutuseaks loetakse kuni 12 aastat.
Väga eakaid traktoreid, mille vanus on üle 20 aasta, on umbkaudu 46,7%. Selliste traktoritega töötades on halva hoolduse puhul kogu aeg oht, et tekib mingi ootamatu tõrge ning just kõige kiiremal ajal jääb töö pooleli.
Eesti traktoripark läheb pöördumatult uute, nüüdisaegsete traktorite kasutamise teed. Nende korrashoiu kogemust aga ei ole. Üleminekut mõjutavad kõige rohkem järgmised tegurid.
Nüüdisaegse lääne päritolu põllumajandustehnika ja tehnoloogia kasutuselevõtt on tinginud muutusi ka traktori võimsustarbe valikus. Nii on põllutööriistade võimsusvajadus teinud enim ostetavaks võimsusklassiks 140-165-hobujõulised traktorid. Tootlikumate haakemasinate kasutamine nõuab juba võimsamaid - 160-170 hj.
Põllutöödel on eelistatud 160, transpordil 137, laadimistöödel 92 ja jõusiirdevõlli kasutamisel (põllu-, transpordi-, laadimistöödel) 112 hj traktorid.
Maal napib noori haritud mehi, keda panna traktorirooli või töökotta masinaid remontima. Tootlikumad masinad teevad kuni 6-8 vana MTZ töö. Tööjõu sääst 5-7 inimest.
Ainus võimalus masinamehi tööle saada on traktoristile inimväärse töökeskkonna ja tingimuste loomine.
Euronõuete tagamine põllutöödel pole vanade traktoritega võimalik.
Vanade traktorite konstruktiivsed mittevastavused põllutööriistade tingimustele, nt traktoril esiosas hüdrosilindri puudumine, hüdrosilindrite ebapiisav tõstevõime, hüdropumba ebapiisav tootlus jms.
Põllumajandustoodete omahinna arvutusse tuleks lisada eraldi reana traktorite korrashoiukulud nii, nagu nad tegelikult on.
Traktorite remondi ja tehnohoolduse ümberkorraldamine, veoautode kadumine ning autotranspordi asendumine traktoritranspordiga on tekitanud olukorra, kus oluliselt muutub tehnikajuhi roll ja koht ettevõttes.
Tabelid ja võrdlusandmed on kättesaadavad ajakirja Maamajandus novembrinumbrist.
Ülo Traat, Eesti Maaülikooli Tehnikainstituudi tehnikadoktor
