Mootorsaega metsa, juhe järel!
Võrumaa Metsaomanike Liidu esimees Aarne Volkov leidis oma maakodus kõrvalhooneid koristades vana sae. Selle leidmisega meenus talle jutt, mida mina olin kord rääkinud...
Ühel suvel istusin oma talu lauda lakaluugi lävepakul ja nautisin avanevat vaadet. Sealt kõrgemalt olid näha kõigi rukki-, odra-, kaera- ja kartulipõldude piirid ning nende ümber heinamaad.
Heinamaad olid hooldatud ja seal kasvas ühtlane uus ädal. Kuid heinasööjaid loomi me oma talus enam ei kasvatanud, nii et heinamaad olid välja renditud teistele.
Tühi lakapealne
Kui selja taha vaatasin, nägin tühja lakapealset, mis varem oli ikka harjani kuiva heina täis. Sellest vaatepildist hakkas midagi kripeldama – kuigi heinatöö polnud kerge, oli selles tegevuses ka midagi muud peale reaalse vajaduse loomadele talveks toitu varuda. Nüüd loomi enam pole, kuid heinatööks vajalikud vahendid ja masinad on alles. Mida nendega teha?
Kas viia vanaraua kokkuostupunkti? Aga need on ju töökorras masinad: heinaniidumasin, kaaruti, lohisti. Isegi hobuloorehaga saaks veel tööd teha.
Töö tegemiseks neid keegi siiski enam ei ostaks – tänapäeval on ju heina varumiseks palju lihtsamad moodused ja parem tehnika.
Samas tundsin, et väga ei tahakski neid masinaid müüa ega kuhugi anda, sest need on seoses talu taasrajamisega suure töö tulemusel ja tulevikku vaadates soetatud.
Hakkaks uuesti loomi pidama? Aga viimane lehm sai hädatapuks lihakombinaati viidud, kuna siin pole loomaarstiteenust.
Nii ma seal istusin oma mõtetega ja tekkis idee: väiksemad tööriistad, mida enam ei kasuta, saaks kõik koguda lakapealsesse, kuhu võiks teha väikese talumuuseumi.
Nüüd olen sealmaal, et ainuüksi saagidest saaks teha korraliku väljapaneku. Neid on alates kahemehesaagidest. Nõukogude saetööstuse arengu märkidena on olemas nii Družba, Ural kui ka Taiga.
Saed läbi ajaloo
Isa ajast on pärit mootorsaag Družba, millega ta on metskonnas väga palju puid lõiganud. Sellesama saeg a õpetas ta mindki seda tööd tegema.
Ka hiljem talus meeldis isale just Družbaga küttepuid järgata, sest “välismaa drusbaga” oleks pidanud väga palju küürutama. (Metsameeste slängis kutsuti esimesi väljamaa saagisid välismaa drusbadeks.) Alles on isegi see suur puust kast, mille sisse Družba pakendati.
Urali, Taiga ja tuletõrjepumba olen hankinud hiljem ise, just kollektsioonile mõeldes. Tuletõrjepump paigaldati omal ajal Družba külge saeplaadi reduktori asemele.
Mootorsae Taiga lisavarustusena on olemas detailid, mille abil saab seda saagi võsasaeks ümber ehitada. Lätis Salaspilsis valmistati kunagi võsalõikureid Sekor-3, mille mootoriks kasutati mootorsaage Taiga-214. Passi järgi võis kasutada Sekor-3 kõigis NSVLi metsakasvatustsoonides maist septembrini.
Väga huvitav on ka esimehe leitud vana kahemehesaag, millest oma juttu alustasin ja mille ta mu huvist teades mulle tõi.
Minu isa oli enne metsavahi ametisse asumist metsakombinaadi metsameister. Tänu sellele, et ta oma tööst palju lugusid rääkis, tean elektrisaagidega metsatööst. Selleks viidi metsa mootoriga elektrijõujaam ja mööda metsaalust veeti laiali elektrikaablid.
Aga seda ma ei teadnud, et oli olemas ka kahemehe-elektrimootorsaag. Võrumaa metskonna metsaülem Agu Palo teadis rääkida, et selline oli olnud kasutuses pikatüve järkamise estakaadidel. Metsas tema teada sellist ei kasutatud.
Kuna muuseumi talul veel ei ole (küll ta tuleb omal ajal), on Aarne Volkovi leitud kahemehesaag koos trafoga praegu vaatamiseks välja pandud Haanja loodusklassis, mille detsembris avasime. See on koht, kus plaanime tulevikus ka teisi metsatööriistu eksponeerida. Haanja talumehed olid vanasti tuntud puutöömeistrid, seepärast loodame leida inimesi, kellel oleks pakkuda ka vanu lugudega puutööriistu.
Muuseum oma pere jaoks
Eestis on vist piisavalt muuseume, kus vanu tööriistu näha saab. Teisalt võib igal väiksemal piirkonnal olla nendega seoses oma omapära, traditsioonid ja ajalugu, mida tasuks tutvustada.
Külastajate huvi ei pruugi muidugi kõigile jätkuda, kui iga talu juurde muuseum tekiks. Minu mõtte järgi poleks meie talumuuseum aga traditsiooniline, sest oleks eeskätt mõeldud oma perele.
Tahaks säilitada vanu tööriistu sellepärast, et tänu nendele oleme palju saavutanud ning nendega on seotud väga-väga palju meie perele tähtsaid mälestusi ja lugusid.
See on ju ka pärandkultuur, mida tasub vanade aegade mälestuseks alles hoida. Ja mine tea – võib-olla läheb neid tööriistu veel kunagi vajagi…
