Mõtetega kevades: millist parti valida?
Kodupardi tõuge on veidi üle paarikümne. Kuigi kõikide tõugude käitumises on palju ühiseid jooni, on nad siiski piisavalt omanäolised.
Parditõud võib suuruse järgi jagad kolme rühma. Kõigepealt kääbuspardid, kelle hulka kuuluvad Black East Indian (kääbusversioon cayugast), miniatuurne tanupart ja miniatuurne appleyard. Teine rühm on kerged tõud, kelle hulka kuuluvad campbellid, orpingtonid, india jooksupardid. Rasketeks tõugudeks loetaks roueni, pekingi, aylesbury, cayuga, saxony, rootsi sinist tõugu (kes tänaseks on sisuliselt kadunud) linde.
Tinglikult võiks ka muskusparte raskeks tõuks lugeda, aga pigem on see Lõuna-Ameerikast pärit lind midagi hane ja pardi vahepealset. Muskus küll paljuneb teiste parditõugudega, aga annab vaid viljatuid järglasi.
Teine võimalus parte jaotada on saadava kasu alusel. Kõigepealt munapardid, kelle hulka kuuluvad india jooksupardid ja campbellid (khaki campbellid). Teine rühm on liha-munapardid: orpingtonid, appleyardid ja cayugad. Kolmandaks suureks rühmaks loetakse lihaparte – pekingid, rouenid ja aylesburyd. Hoopis omaette rühma moodustavad ilupardid, näiteks mandariinvardid ja mõrsjapardid.
Eestis on peamiselt levinud erinevate tõugude ristandid. Puhtatõulisi linde leidub suhteliselt vähe. Päris palju peetakse pekingi parte ja nendelaadseid, samuti leidub ruaanilaadseid parte. Jooksupartide pidamine kogub hoogu. Väga populaarsed on muskuspardid, mandariinvarte on ka päris arvukalt. Vähestel huvilistel on campbelle, rootsi kuldseid (rootsi siniste variatsioon), appleyarde, cayugasid ja tanuparte. Neid viimaseid nimetatakse meil ka kuningpartideks.
Parte on väikese grupina suhteliselt lihtne pidada. Külma taluvad nad mitmeid kordi paremini kui kanad, sodi ja väljaheiteid tekitavad aga rohkem. Iseloomult on pardid kanadest leebemad ning karja nõrgemate liikmete suhtes mõistvamad.
Allikas: Karin Remmelgas, "Kui võtaks õige pardid?". Refereeritud toimetuse loal Eesti Väikelinnukasvatajate Seltsi infolehest.
