Tegelikult satuvad fosfor ja lämmastik vette ka mujalt kui põllumajandusest: tööstusettevõtetest, reoveepuhastitest ja metsandusest. Miskipärast süüdistatakse kõige rohkem põllumajandust, olgugi et näiteks hiljuti tuli päevavalgele ehmatav tõde: Kaliningradi oblast on saanud küll lääneriikidelt suurt abiraha puhastusseadmete ehitamiseks, aga oblasti reovesi lastakse ikkagi puhastamata kujul otse veekogudesse. Tekib ka küsimus: kuivõrd ollakse siinpool järve kursis Peipsi idakaldal toimuvaga?

Väide, nagu reostaks Eesti põllumajandus halastamatult merd ja järvi, vajab veenvamat tõestust, sest Eesti põldudel on viimased 20 aastat olnud taimekasvatuse toitainete bilanss negatiivne, mis tähendab, et saakidega on viidud põllult ära rohkem taimetoitaineid kui väetistega tagastatud. Mineraalväetiste kasutamine on kallis, rakendatud on keskkonnasõbralikku majandamist, suurem osa lautadest on renoveeritud ja kasutusele võetud vedelsõnniku käitlemine.

Hajureostusest on lihtne rääkida, selge on aga see, et uued keskkonnanõuded toovad kaasa kohustuslikud investeeringud, mille kaudu jõuab raha betooni, rauda ja “innovaatilistesse” masinatesse. Seni, kuni puuduvad konkreetsed näited reostuskolletest ja nende tagajärgedest, mõjub põllumeeste süüdistamine samasuguse kommertskaalutlustel blufina nagu inimtekkelise kliimasoojenemise kuulutamine.