Nälkjad hävitasid talirapsi ja -viljakülve
Tänavune vihmane ilm on soodustanud nälkjate ja tigude levikut ning rapsi- ja teraviljakasvatajad seisavad silmitsi tõsise probleemiga. Arvestades limuste suurt arvukust ja söömisvõimet, on nad teinud rapsikülvidele mõnel pool Eestis palju kahju. Kahjustusperiood kestab külmade tulekuni, temperatuuri langemisel +2° juurde hakkavad limused end talvituma seadma.
Tavaliselt on limuseid rohkem nendel aladel, kus viljeldakse minimeeritud harimist ja kõrdekülvi, kuna pinnast liigutatakse vähem ja nälkjatel on paremad ellujäämisvõimalused. Soodsad varjevõimalused on eelkõige taimejäänuste all, kuna muld ei kuiva nii kiirest ära, samuti ei hävitata nende mune mullatükikeste alt. Tänavu on aga olukord hoopis teine – maapind on pidevalt niiske ka küntud aladel ning nii ei saa nälkjad ja teod seal oma elutingimuste üle kurta.
Limused võivad liikuda kiirusega 3–12 m/h. Küntud aladel pole ka kõrsi, mis raskendaksid nende edasiliikumist.
Rapsikahjustusi on soodustanud uute sortide kasutuselevõtt. Aretuse tulemusena sisaldavad need järjest vähem glükosinolaate. Limused kahjustavad rapsi tõusmete faasist kuni neljanda pärisleheni, hilisemas faasis pole kahjustused enam nii suured. Pole siiski võimatu, et suure arvukuse korral võivad nad kahju teha ka hiljem.
Taliviljadele on kõige suuremaks ohuks see, kui nälkjad kahjustavad idanema hakkavat, niiskusest paisunud seemet. Neile meeldib toituda seemne sisust, idust ja noortest arenevatest juurtest. Suuremad kahjustused tehaksegi enne tärkamist. Hilisemas faasis võivad limused toituda taime lehtedest ning hävitada kasvukuhiku. Eelistatakse siiski talinisu, rukist ja tritikut.
Kahjulikum kui tigu
Nälkjad on kojata teod, mõlemad on ööloomad ning eluviisilt üsna sarnased. Nad ei talu päikest ega kuumust, seetõttu me päevasel ajal neid eriti ei kohta, kuigi tänavuse niiskuse tõttu on neid põldudel ka päeval üsna palju näha. Nad eelistavad tuulevaikset, sombust, niisket ja sooja ilma.
Nälkjad on Eestis põhjalikult uurimata loomarühm, väliste tunnuste põhjal arvame, et põhiliselt oleme kohanud väga tavalist Eestis esinevat liiki põllunälkjat, kuigi teda on teistest
liikidest raske eristada. Põllunälkjas on 3–5 cm pikkune, tema seljakülg on hallide või mustade laikude ja joontega, värvuselt on ta helehall või kollakaspruun. Ta toitub taimedest, seentest, surnud liigikaaslastest, vihmaussidest ja muust loomsest kraamist.
Põllunälkjas muneb korraga 60–70 muna, kirjanduse andmetel aastas isegi kuni 700 muna. Kevadest sügiseni poetatakse munaportsjoneid varjulistesse ja niisketesse kohtadesse. Sõltuvalt temperatuurist saavad nälkjad suguküpseks 3–4 kuu möödudes, kuid taimi kahjustama hakkavad kohe pärast munast väljumist. Nälkjas ei ole külma suhtes väga tundlik, välja arvatud siis, kui ta läbi külmub. Seevastu kuivus mõjub talle hukutavalt.
Talvekülmad hävitavad tigusid ja nälkjaid arvukalt. Talve elavad üle eelkõige hilissügisel munetud munad. Üsna hästi peavad kevadeni vastu maasse kaevunud teod. Nälkjad elavad talve üle halvemini, kuid see-eest on neil palju mune.
Tõrjevõtted
Põllumajanduses, kus pinnad on suured, ei saa kasutada aianduses soovitatavaid tavapäraseid tigude ja nälkjate tõrje võtteid, näiteks ei saa teha tõkkeid, multšimist või püünistega püüdmist. Limustega võitlemise teeb raskeks nende suur sigimisvõime. Kuigi neil on palju looduslikke vaenlasi, kes nende arvukust kontrolli all hoiavad, ei saa tänavu ilmselt läbi ilma keemiliste tõrjevahenditeta.
Vastavalt taimekaitsevahendite registrile on põllumajanduslikel aladel kasutamiseks lubatud tigude ja nälkjate tõrjevahend raudfosfaati sisaldav preparaat Sluxx, rapsil võib kasutada teotõrje graanuleid, mille toimeaine on metaldehüüd. Teraviljade ja rapsi puhul võib kasutada preparaati Mesurol RB 2, mille toimeaine on metiokarb. Viimane kahjustab tigude ja nälkjate närvisüsteemi.
Esmalt muutuvad nälkjad hüperaktiivseks, seejärel kaotavad lihastoonuse, nõrkevad ja surevad. Puhas metaldehüüd toimib tigudele nii vahetu kontakti kui ka soolestiku kaudu. Peamine on siiski ärritav toime, mis põhjustab tigudel massilise limatootmise. Dehüdratatsioon võib kesta vähemalt päeva või rohkemgi. Kui selle aja jooksul sajab vihma või on ööd kasterikkad, taastuvad teo veevarud täielikult. Metaldehüüdid lagunevad päikese käes ja seetõttu tuleks neid kasutada varjulistes kohtades. Paremaid tulemusi saadakse niiskel õhtul, millele järgneb kuiv soe päev.
Raudfosfaati sisaldav preparaat on söötmürk. Pärast toote allaneelamist sekkub raudfosfaat teo seedetraktis kaltsiumi metabolismi, tigu katkestab otsekohe söömise ja sureb 3–6 päeva hiljem. Katsetes on raudfosfaat osutunud sama efektiivseks kui metaldehüüdil põhinevad preparaadid.
Tavaolukorras toimib tigudele hästi ka lubi, kuna see kuivatab teo jala all oleva lima ning tigu sureb veepuudusesse. Samamoodi toimivad ka väetised, kuid tänavu on vihma nii palju, et vaevalt saab tigu või nälkjat nendega kahjustada. Vastupidi, kui vihm peseb selle maha ja teod-nälkjad taastavad oma veevajaduse, hävitavad nad taimi veel vihasemalt, kuna taimed sisaldavad palju vett.
Taimekaitsevahendit tuleb kasutada ainult vajadusel, rakendades ohutusvõtteid ning järgides kasutuspiiranguid.
