Näritud kuusk kasvas kahjustustest välja välja
Paar-kolm aastat tagasi kuulsime maamessil erametsaliidu koosolekul ettekannet Rootsi metsades tehtud vaatlustest, kuidas mõjuvad ulukite, peamiselt metskitsede tekitatud kahjustused kuusekultuuridele.
Tol korral sai üsna skeptiliselt suhtutud rootslaste positiivsetesse ja lootusrikastesse tulemustesse – et kas need ikka tegelikkusele vastavad.
Nimelt toodi ettekandes näiteid, kuidas kümme aastat pärast ulukikahjustusi oli kultuur taastunud ja kasvas edukalt. Kahju, et sel teemal pole meil laiemat arutelu enam olnud.
Oli kitseuputus
Eesti metsaomanike seas on valdav teadmine, et metskitsed muudavad omaniku istutustöö mõttetuks, sest hammustavad ära esialgu tipmised, seejärel ka külgmised noored kasvud ja taimed hukkuvad. Ennekõike nähakse süüdlastena jahimehi, kes loomade arvukust piisavalt ei reguleeri.
Olin ka ise meeleheitel, kui järjestikku nii 2004/2005 kui 2005/2006 talvel suured metskitsekarjad juba alates detsembrikuust alustasid rüüsteretki minu istutatud kuusekultuurides. Loendasin tol korral märtsikuus kolmes eraldi karjas kokku 70 kitse.
Nii suurt hulka loomi pole ma ei varem ega ka hiljem seal kunagi näinud. Tuli midagi ette võtta.
Õnneks kuulsin Viljandimaa metsaomanike katsetustest uue ulukitõrjevahendiga Cervacol. Käisin kohe vaatamas ja proovimiseks sain ühe paki pastat ka kaasa.
Peagi hankisin Tartust seda veel juurde ja 2006. aasta sügisel said kõik viimaste aastate kuusekultuuride ladvad Cervacoliga siniseks võõbatud. Siiani olen seda igal sügisel teinud ja vältinud uusi kitsekahjustusi kõigis noortes kultuurides.
2003. aasta kultuur
Mis on saanud 2003. aastal istutatud 4aastastest avajuursetest kuuskedest?
Esimesel kahel suvel arenesid tugevad taimed hästi ja sügiseks olid tublisti pikkust juurde võtnud.
Järgmiseks sügiseks olid uued õrnad võrsed kasvanud ja päriselt hukkunud puid polnud. Uuel talvel sõid kitsed jälle neid hapraid võrseid. Siis polnud küll enam tahtmist seda kultuuri vaatamagi minna – peenikese tüvetüüka otsas mõned rohelised oksatutid.
Kui ükskord sügise poole võsa niitsin, leidsin aeg-ajalt maast kitsede koljusid ja teisi luid. Loodus oli reguleerimise oma hoolde võtnud. Samal talvel nägin mitmel pool lumel ilveste jälgi.
2006. aasta sügisel määrisin niisiis Cervacoliga kergelt kokku kõigi kuusetaimede suvised võrsed. Talvel kontrollides võis rõõmustada, sest kuusekasvud olidki metskitsede jaoks kõlbmatuks muudetud.
Paaril korral märkasin, et oli küll proovitud siniseks võõbatud kasvu, aga kohe oli see ka maha sülitatud.
Midagi jäi loomadel mälusse ja järgmisi taimi ei puututud. Üks aasta oli päästetud. Tegin sama ka järgmisel, 2007. aastal. Siis süvenes lootus, et kahjustatud kuuskedest saab veel asja. Mõnel oli küll kaks või enam latva arenenud, aga puud olid elus.
Praegu, 2009. aasta suvel võib julgesti öelda, et 2003. aasta kuusekultuur on kasvult ja arengult 2007. aastal istutatuga võrreldav, täies elujõus, kuigi kitsed hammustasid neli aastat arengust maha.
Muutunud olukord
Seega võib Rootsis tehtud uuringuid usaldada. Samas pole ma ka ise, käed rüpes, kurvalt pealt vaadanud, vaid olen püüdnud omalt poolt taimede päästmiseks vahendeid leida.
Lisan veel, et tänavu on teistsugune olukord kui varasematel aastatel. Ma pole ammu metsas ühtki kitse näinud või soku haukumist kuulnud. Praegu, kõige aktiivsemal jooksuajal, peaksid ju sokud end õhtuti ikka näitama või häälitsema. Nii on ka kurb, kui metsas enam loomi pole.
Eurotoetuste abiga rajatavad ulukitõkkeaiad võivad minu arvates metskitsede puhul osutuda hoopiski lõksuks. Näiteks mis saab siis, kui pisike tall poeb aia alt läbi ja ema jääb teisele poole?
Võimalik, et piirkondades, kus on rohkem põtru, võib näiteks männikultuuride kaitsmiseks ulukiaed oma eesmärgi täita. Põhimõtteliselt pole minu meelest loomade liikumise piiramiseks rajatud ehitised metsamaastikule ehteks.
Minu arvates tuleks hoopis metsakasvatajate ja jahimeeste koostööd paremini korraldada. Kas teatakse, millist kahju teevad lisasöötmisega nuumatud ja hästi paljunevad metsseakarjad üksnes maaspesitsejatele lindudele?
Paraku jõuavad metsaomanike tähelepanekud jahikorralduseni alles aastatepikkuse nihkega ja laskelimiite suurendatakse või vähendatakse alles siis, kui loodus on oma regulatsiooni juba teinud ja tasakaal saabunud.
Sügisel võtsid jahimehed viimast, et lindpriiks kuulutatud kitsede laskmise normi täita ja lõualuud ette näidata.
Talvel liikus aga ringi kaks hundikarja. Keegi meist, olgu metsaomanik või jahimees, ei soovi ju ühegi liigi ebanormaalselt suurt arvukust, või vastupidi – kriitilisse madalseisu viimist.
Loe ka Leili metsalugusid.
