Niitmine niitmise pärast, heina ei taha keegi
Eriti märkimisväärne on see probleem Natura aladel, kus loodushoiu tõttu on sätestatud niitmine alles juuli keskpaigast alates, mil kvaliteetset sööda-heina niitudelt enam ei saa, ütles Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi vanemteadur Katrin Heinsoo Saarte Häälele.
Heinsoo toob näite Alam-Pedja looduskaitseala lähistelt Altnurga külast Tallinn–Tartu maantee äärest, kus 3–4 aastat vanad heinapallid on lammi-niidu veerde tassitud ega huvita enam kedagi. “See on natuke ebamoraalne maksta inimestele töö eest, millel mitte mingisugust majanduslikku tulukust ei ole,” osutas Heinsoo. “Ma saan aru, et bioloogilise mitmekesisuse väärtus on äärmiselt oluline, aga sellele produktile peaks ikka mingi rakenduse ka leidma,” märkis teadlane.
Reeglina on inimestele meeltmööda, kui nende tööst tulu tõuseb, kuid niitusid hooldades tunnevad nad end Katrin Heinsoo sõnul sageli üsna jaburalt – kellele ja milleks? Sama meelt on keskkonnaameti maahoolduse spetsialist Tatjana Faust, kelle sõnul käib Saaremaa poollooduslikel rohumaadel lihtsalt niitmine niitmise pärast, sest heina pole panna kuhugi.
Loomakasvatajad saavad oma loomade talvevaru kultuurheinamaadelt kätte ning poollooduslike rohumaade vähemväärtuslikku heina nad ei vaja. Sageli on ka heinamaade juurdepääsuteed nii lagunenud, et hea tahtmisegi korral pole võimalik sealt heina ära vedada. Rohumaade hooldajatel ei jää muud üle kui sokutada heinapalle kuskile metsa alla või üritada põletada.
