Noor mets maitseb paljudele

Sügisel metsakultuuri hooldades tasub meeles pidada, et talvel võib samast alast saada ulukite toidulaud.

Mais, enne kui taimestik ja põõsad vohama hakkavad, on sobiv aeg varasematel aastatel rajatud metsakultuurid võsasaega puhastada, sest istutatud taimed on hästi nähtaval ja nende ümbert on hea üleliigset taimestikku eemaldada.

Suveks kasvab rohu- ja võsamass puutaimedel uuesti üle pea. Siis saab puukesi lahti raiuda vaid käsitsi - kiini või muu vahendi abil. Suure osa tööst moodustab ses kõrges rohelises taimemassis justkui ujudes puutaimede otsimine. Kui jätad suvise hoolduse tegemata, lämbuvad paljud noorukesed taimed paratamatult pimedusse ja nende istutamine on olnud asjatu vaev.  

Sügiseks võivad puukesed olla taas võssa ummistunud, kuid nüüd on see kasuks, sest nii ei leia näljane metskitsede armee neid talvel nii kergesti üles ja ulukikahjustused on väiksemad.

Kask on kuusest palju valgusnõudlikum ja vajab pisikesena lahtiraiumist. Põõsarindest väljakasvanud kaski ei peaks aga enam üldse hooldama, sest hooldamatuna on nad ühed paljudest kõrtest ega torka metsloomadele silma.

Kõige vääram tegu oleks väikese pindalaga kuuse-kase segakultuuris sügisel puukesed võsast ja rohust täiesti puhtaks raiuda. Siis võib kindel olla, et kevadeks ei pääse seal kitsede eest ükski kuusk ega kask.

Sügis, muide, on hea kuuskede istutamise aeg (taimed tuleb eriti kõvasti kinni suruda, et külm neid kevadeks mullast välja ei kergitaks). Istuta septembris või novembris, ikka lähevad nad hästi kasvama. Ka on sügisel istutusmaterjal kättesaadavam ja hinnad paremini kaubeldavad. Kuid karta tuleb jällegi metskitsi - sügisel kasvama pandud taimed on neile talvel hõlpsasti leitav ja teretulnud toidulaud.

Varem kahjustasid kitsed metsakultuure juhuslikult, viimastel aastatel on nad aga külmal ajal noorte puude söömisele lausa spetsialiseerunud. Mõne liigi puhul võivad ulukid puude kallale asuda siiski, kui nood juba kõvasti üle pea kasvanud. Nad tõmbavad kolme-nelja meetri kõrguse kase, tamme, lehise või ebatsuuga koore tsirrdi! maha ja söövad ära, puu hukkub. Mine võta kinni, kas seda teeb kits või põder. Noored haavad näiteks murtakse sageli peaaegu viimseni pooleks.

Külvasin kord omaenda metsast varutud seemnetest männikultuuri. Männid kasvasid, ime küll, kenasti tervelt neli aastat, ilma et neid oleksid  rüüstanud loomad. Tänavu kevadel aga avastasin, et metssead olid möödunud soojal talvel suure osa sellest metsakultuurist üles kündnud ning enamik männitaimekestest oli jäägitult kadunud. Ei tüügastki järel. Ju sead sõid need ära! Teistest liikidest noori puid ei puututud.

Kalevi Kvell, metsaomanik

Hea on see, mis haiseb

Peale küttimise, mida metsaomanikud peavad enamasti tõhusaimaks ulukikahjustuste vähendamise viisiks metsakultuurides ja noores metsas, on kasutusel hulk ulukite peletamise vahendeid ja mooduseid.

Tuntuimad poest ostetavad vahendid on vedelik Plantskydd ja pastataoline Cervacol. Plantskyddi vesilahust pritsitakse noorte puude latvadele hilissügiseti kuiva ilmaga. On metsaomanikke, kes talvel pritsimist kordavad.

Cervacoliga möksitakse ükshaaval kokku puukeste ladvad.

Osta on võimalik põdra peletamise linti, mida soovitatakse kriitilistes metsaosades kasutada talve teisel poolel, kui kahjustuste oht metsale on kõige suurem.

Üks kalleimaid mooduseid ulukeid metsakultuurist eemal hoida on ajutine ulukiaed – võrkaed nii kauaks, kuni puud kasvavad kõige kahjustuseohtlikumast east välja.

Peale selle on ulukite peletamiseks kasutatud kõikvõimalikke haisutajaid. Näiteks seebitükid, mis riputatakse ümber kaitstava ala, koerakarvad või lambavill, mis pannakse tutsudena kaitstavate noorte puude latva.

Puuokste külge on riputatud vanu CD-plaate, mis peletavad oma veiklemisega valguse käes.

Vähem on räägitud ulukite metsakultuuridest eemale meelitamise jahinduslikest võtetest (näiteks talvised söötmispaigad, langetatud haavad kultuurist sobilikus kauguses, söödapõllud). Neid võtteid tasub kasutada koostöös kohalike jahimeestega.

SM