Nurrumist armastav Focus
Jah, ka tema. Uus Focus koos 1,6-liitrise bensiinimootoriga on paras nurruja. Kusjuures sellega kaasneb kenas tempos edasiliikumine.
Focuse hääl pole sõjakas, ei, üldsegi mitte. Gaasi vajutades ei pea kartma, et kõnniteel kõndijate liigset tähelepanu pälvid. Samas tekitab see kõrin mõnusa kindluse, et sa jõuad vajaliku manöövri piisava ajaga ära teha.
Mitu korda sai proovitud (mitte riskitud) pisut temperamentsemat möödasõitu. Ning sõiduriist ei vedanud alt. Ainus koht, kus tähelepanu pidi keskendama, oli pikirööbastest ülesõit.
Võibolla olid rööpad vahepeal sügavamaks vajunud või on mu isiklik sõiduriist juba sedavõrra tuimaks jäänud, aga Focuse rattad tahavad rooli vägagi suunama hakata. Ühesõnaga - olge igaks juhuks valmis.
Kruusastel teedel oli Focus aga klass omaette. Raske on ühe metall-plastmasskoosluse hingeelu kohta järeldusi teha, aga mulle näis, et kruusateid sõi ta mõnuga.
Eriti meeldisid talle kurvid. Nii nagu sina hoidsid, nii tema keeras. Ning mõnikord tundus, et pareminigi veel. Kuhu see rallisõidu-kogemus siis ikka pidanuks salvestuma... Ilmselt salvestus ta siis uudsesse kurvihaardekontrolli süsteemi.
Proovisõiduauto oli täis istutatud kõiksugu tehnilisi vidinaid. Seetõttu on raske öelda, millise Focuse saaks odavama raha eest. Aga kui tarmukas mootor aiste vahel, võib lisavarustusega ka piiri pidada.
Samas on ikka mugav küll, kui kitsastes paikades manööverdamisel sulle piiripealsetest olukordadest intensiivsemaks muutuva piibitamisega märku antakse. Prooviautol oli ka iseseisva külgparkimise süsteem. Lase rool lahti, vaheta vaid tagumist ja esimest käiku ning anna gaasi. Kui poleks ise proovinud, ei usukski.
Kirjade järgi on uuel Focusel ka tagant otsasõidu vältimise süsteem. Ise ei proovinud.
Tuleb tunnistada, et 4-ukseline luukpära just kõige ruumikam välja ei näe. Esiteks väljast. Ning pisut ka seest.
Kitsamat sorti 12-liitrine plastmassämber marjadega, mille püüdsin esiistme seljatoe ja tagaistme vahele suruda - et ämber ümber ei läheks - sinna ei mahtunud. Vähemalt mitte siis, kui esiistmed olid seatud sõitja soove arvestades.
Samas istus tagaistmel abielupaar, keskmise pikkusega nii 180 cm ja nemad ruumipuuduse üle ei kurtnud.
Kes aga avarusest rohkem lugu peab, sellele pakub Ford ka universaalkerega Focust.
Pisuke nurin ruumikuse üle ei tähenda aga seda, et auto välimus poleks hästi paika saadud. Näed teda ja mõtled - niisugune ta ju peabki olema!
Sisekujundus on samuti selline nagu vaja. mehelik, pisut sportlik, pisut agressiivne. Aga võimaldab ka pereisa-stiilis käsitlust. Kuigi peale jääb ringraja-tunne. No, ühesõnaga, kaltsuvaibad selle auto põrandakateteks ei sobi.
Kõik juhtimiseks vajalik asub seal, kus vaja, raadio valjusnupud ehk välja arvata. Viies suunas vajutatavad lülitid ehk nõudsid ka rohkem tähelepanu kui nendest laekuv info nõudnuks.
Ka pimeda ajal oli salongis õdusalt valge. Õigemini, mitte valge, vaid nähtav. Nägid raskusteta, kus miski asub, aga silma see ei kriipinud ning juhtimist ei seganud.
Aga mida näitas kütusekulu mõõtja?
Eelmisest kasutajast oli jäänud keskmiseks 7,5 liitrit sajale. Ühesõnaga: linna ja kiirendused. Maanteedel sõitmine rahustas keskmist 6,4ni ja oleks sõit pikem olnud, rahustanuks veelgi.
Kui ilm ja auto mootor parajalt soojad, lülitas mootor end pikemal paigalseisul ise välja. Ning juhi aktiivsuse korral uuesti sisse. Suurel osal mudeleist on see põhivarustuses.
Hinnad algavad Ambiente varustustasemel 14 990 eurost, Titanium-tasemel 18 250 eurost.
