Odavaid autosid pole maailmas kunagi küllalt
Kui inimene juba otsib odavat autot, siis tahab ta seda saada võimalikult odavalt. Just sellele põhimõttele ongi rajatud äri Dacia sõiduautodega.
Mõiste "odav" sisu aga muutub pidevalt. Kui Dacia Logan esimest korda Eestis müüki tuli, võis odavaima auto saada vähem kui 100 000 krooniga. Sandero, värskeim Dacia mudel, alustab juba 119 900 kroonist. Ühest küljest teeb inflatsioon muidugi oma töö. Teisalt kergitavad hinda ka natuke viisakam välimus ja interjöör.
Viieukselise luukpärakerega Sandero on väiksem kui klassikalise sedaankerega Logan. Mitte ainult pikkuse, vaid ka teljevahe poolest. Võiks arvata, et väiksem kogus kereplekki tähendab ka väiksemat hinda, aga võta näpust. Odavaima Sandero eest küsitakse 5000 krooni enam kui samalaadse Logani eest. Karjuv ebaõiglus?
Ehtne väikeauto
Sandero on esimene "uue disainiga" Dacia. Reklaamimaterjalidest võib jääda mulje, et tegu on revolutsioonilise hüppega Rumeenias toodetava odavauto välimuses. Tegelikult piirduvad muudatused tagasihoidliku retušiga.
Aga ei saa salata, et uue kujuga esituled, radiaatorivõre ja muud pisiasjad annavad Daciale soliidsema ilme. Esialgu vaid Sanderole, millalgi aastavahetuse paiku jõuavad Eestisse ka iluravikuuri järgsed Loganid.
Pikkuse (402 cm) põhjal kuulub Sandero väikeautode hulka, samas on ta enamikust klassikaaslastest tunduvalt kõrgem. Paljuski tuleneb see suurest kliirensist, mis lubab Sanderoga üsna rahulikult ka roopasse sõidetud metsateedel liikuda. Teljevahe lühendamine kahandas paratamatult kabiini pikkust.
Sellega läks kaduma Logani üks põhilisi võlusid - avar jalaruum tagaistmete ees. Sandero teises istmereas just kitsas ei ole, aga laiutada ka ei saa.
Pakiruumi osas on aga Sandero Loganiga võrreldes kindel võidumees. Tehnilistes andmetes toodud arvud (maht 320 liitrit, Loganil 510) ei kajasta sugugi täit tõde. Näiteks ei kajastu seal Sandero suur tagaluuk. Sealtkaudu võib autosse upitada kas või pesumasina. See nõuab muidugi tagaistme kokkuklappimist, see-eest kasvab pakiruum hoobilt ligi neli korda.
Sandero kabiin näeb varasemate mudelitega võrreldes natuke viisakam välja. Odavus ei karju enam kõikjalt näkku. Mina oleksin kosmeetiliste muudatuste asemel eelistanud küll juhiistme täiustamist. Midagi on mäda selle kujuga, sest juba poolteisetunnise sõidu järel oli mul selg väsinud. Samas saab nüüd vasaku küünarnukiga nõjatuda ehtsale käetoele ning isegi käepide ukse kinnitõmbamiseks on olemas (varem asendas seda õnarus ukse kattepaneelis).
Sandero sõiduomadused on üsna ootuspärased. 1,6-liitrine mootor tagab täiesti normaalse dünaamika ning lubab arvata, et ka 200 kuupsentimeetri võrra väiksem jõuallikas ei jää hätta.
Pehme vedrustus laseb kerel tugevalt kalduda ning üleliia optimistlik kurvikiirus tekitab tugeva alajuhitavuse - auto tahab vägisi otse minna.
Ent kõrgete ja suhteliselt kitsaste rehvide (185/65 R15) võlud saavad ruttu selgeks kruusateel. Tegelikult piisab isegi paari "lamava politseiniku" ületamisest.
Ebamugavusi tekitab vaid müraisolatsioon (õigemini selle puudumine).
Värskelt pinnatud asfaldil liikuvas autos summutab rehvide vali huugamine igasugused katsed kaassõitjaga vestlust arendada.
Olgu muuga, kuidas on, aga vähemalt logarid võiks tehas tagumistesse rattakoobastesse ikka paigaldada. Muidu pole tegu säästmise, vaid juba puhta koonerdamisega.
Piiri nende vahele on mõnikord üsna raske tõmmata. Võimalikult odavat autot otsides avaldab fraas "hind alates 119 000 kroonist" potentsiaalsele ostjale samasugust mõju nagu boamao pilk küülikule.
Kuid kui uurida, mida selle raha eest antakse, avaneb üpris kurb pilt. Puuduvad isegi roolivõimendi ja siseõhu ringlus. Teisalt pole ka parimas varustuses Sanderole võimalik tellida istmesoojendust ega tulepesureid. Ometi pole need meie kliimas mitte luksusvidinad, vaid hädatarvilikud tarbeasjad.
Samuti ei varustata Sanderot stabiilsuskontrolli süsteemiga (ESP) ning turvapatjugi on napilt (üks kuni neli).
Odav hind, suured kulud?
Dacia kontseptsiooni üheks nurgakiviks on läbiproovitud Renault' agregaatide kasutamine. See on tegelikult mõistlik lahendus. Vähenevad nii sõiduki hind kui ka võimalike rikete hulk.
Ent seitse liitrit bensiini sajale kilomeetrile (1,4-liitrise mootoriga) on ikka palju mis palju. Sama võimsad moodsad mootorid saavad hakkama vähem kui kuuega.
Valik on muidugi ostja teha. 15 enamkrooni iga 100 kilomeetri kohta tundub esimesel pilgul küll puhas röövimine. Sõidukite hindu ja võimalikku läbisõitu kõrvutades võib pilt aga muutuda. Läbimõeldud säästmine pole ju koonerdamine.
