Ökopiimabuum Inglismaal
Möödunud aasta jaanuarist läks Kesk-Inglismaal Leicestershire'is tegutsev 200 lehmaga Dixon-Smithsi farm (keskmine väljalüps lehma kohta 12 000 kg aastas) üle mahe- ehk ökoloogilisele piimatootmisele. Tosinkond aastat farmi majandanud Will Armitage põhjendab seda sammu mitte kui elustiili või maailmavaatelist muutust, vaid kui otsust, mis sai tehtud majanduslikel kaalutlustel.
"Finantsilistel põhjustel," tunnistas noortalunike vanusekategooriasse jääv (alla 40 eluaasta) maamees läinud aasta novembris, kui n-ö tavatootmiselt ökoloogilise tootmiseni oli jäänud veidi üle kuu jagu üleminekuperioodi. "Kui piimaliiter maksab 19 penni (Eesti rahas ca 4,43 krooni), jääb kasum liiga väikeseks. Sellises olukorras tuleb kas toodangule lisandväärtus anda või piimatootmine lõpetada."
Kasum kuivas kokku
Praegune seis nii Inglismaa kui kogu Suurbritannia piimatootmises seab sellise dilemma ette üha enam farmereid. Otsustatakse nii ja naa. Ökotootmisele üleminekut kajastavad järgmised arvud: kui majandusaastal 1995/96 toodeti Ühendkuningriigis 7 miljonit liitrit ökopiima, siis kümme aastat hiljem 300 miljonit liitrit.
Will Armitage'i sõnul hakkab ta saama ökopiima liitri eest 6 penni (ca 1,4 krooni) rohkem kui n-ö tavapiima eest. Aga ökopiima tootmine eeldab ka ökosööta, mille kättesaadavusega kipub brittidel olukord kitsaks minema.
"Kõik ei saa ökopiima tootmisele üle minna, sest huvitaval kombel väheneb nende farmerite arv, kes ökoloogiliselt põldu harivad ja oma saaki müüvad," selgitas värske ökofarmer. "Seetõttu hakkab ökoloogilist loomasööta nappima ja võtmeküsimus on see, kas sul on piisavalt oma maad või mitte. Paljudel jääb maad väheks ja nad jäävad söödaga hätta."
Dixon-Smithsi farmil on haritavat maad 420 hektarit. Ökotootmisele ülemineku mõttekust selgitades võrdleb Armitage praegust majanduslikku olukorda kümne aasta tagusega: "Kui 1996. aastal oli piimahind 26 penni (ca 6 krooni) liiter ja väljavaated head, siis tunamullu kuivas kasum nii kokku, et masendus tuli peale."
Valuline üleminek
Enne ökotunnustuse saamist tuli Dixon-Smithsi farmil läbida üleminekuperiood, mis kestis loomadele 9 kuud ja põllumaale 2 aastat. "Aasta oli kohutav - kevad oli külm ja märg, suvi kuiv ja kuum, loomadele nappis sööta, lehmad olid näljased, väetisi ei tohtinud olukorra parandamiseks kasutada..." meenutas Armitage piimafarmi ümberorienteerumise ja selleks ebasobiva ilmastikuga kaasnenud raskusi möödunud aastal.
Ta rõhutas, et ökopiima tootmise juures tuleb varasemast enam pöörata tähelepanu loomade tervisele ja söödale: vats toimib hästi, kui söödasegu on korralik. Sealjuures tohib ökofarmis kasutada söödakvaliteedi tõstmiseks üksnes looduslikke abivahendeid, näiteks Bioplexi orgaanilisi mineraale ja Sel-Plexi orgaanilist söödalisandit (looduslik seleen), mis parandab udara tervist, piima kvaliteeti ja toiteväärtust, samuti Yea-Sacci söödalisandit, mis on kontsentreeritud eluspärmikultuur ning suurendab organismi toitainete omandamist ja seeläbi piimatoodangut. Silo kvaliteedi tõstmiseks kasutab Armitage käärimist tõhustavat ning vees lahustatavat bioloogilist silokindlustuslisandit Sil-All, mis sisaldab piimhappe baktereid ja tsellulolüütilisi ensüüme.
Dixon-Smithsi farmis püsib lehm karjas keskmiselt 5 laktatsiooni.
Kaubandus haaras sarvist
Farmi piimatoodang läheb nüüd ühistule nimega OMSCo (The Organic Milk Suppliers cooperative - orgaanilise ehk ökopiima tarnijate ühistu), mida juhivad farmerid. OMSCo ostab kokku pea 70% Suurbritannias toodetavast ökopiimast ning rahuldab töötlejate ökoloogilise toorpiima vajaduse kahe kolmandiku ulatuses.
Nii nagu Dixon-Smithsi farmeri puhul, lähtub enamiku Briti piimatootjate soov minna üle ökotootmisele ennekõike majanduslikest huvidest, turusituatsioonist, nõudlusest. Praegu on brittide huvi ökotoodangu, sealhulgas -piima vastu enneolematult suur.
2006. aasta lõpus kuulutas Suurbritannia suurim kaubanduskett Tesco, et katab ökopiima tootmise arendamise huvides kõikide OMSCo (Tesco tarnija) ridadesse kuuluvate uustulnukate ökonõuetele vastavust tunnustava inspektsiooni ja vajamineva tehnika soetamisega kaasnevad kulud järgneva kolme aasta jooksul. Finantsabi eesmärk on rajada pikaajalised tootjate, tööstuse ja kaubandusketi suhted ning julgustada tootearendust ja parandada ökopiima kättesaadavust. Nõudlus ökoloogiliste piimatoodete järele kasvas Tesco klientide seas läinud aasta jooksul pea kaks korda.
Töötada ja elada
Piimatootjate väljakutsed on kõikjal Euroopas üldjoontes samad: tööjõuprobleem (Armitage'i sõnul on Inglismaal väga raske leida inimesi, kes sooviksid piimafarmi tööle asuda), suurenevad tootmiskulud ja langevad piimahinnad. Sellele vaatamata tunnistas noor inglane, et talle meeldib põllumajanduses tegutseda ning samal ajal ka elust rõõmu tunda - elada täisväärtuslikku elu. Seetõttu tuleb tal oma töid hoolikalt kalkuleerida ja pidevalt uusi võimalusi otsida.
"Puhkus on samuti väga tähtis," rõhutas vabal ajal autospordiga tegelev Armitage, kellel on siiski õnnestunud oma farmi tööjõudu värvata. "Farm peab olema piisavalt suur, et saaks palgata lisatööjõudu. Kui kõik ise teha, siis tuleks ainult töötada, mina tahan elada ja töötada."
Briti piimandus muutuste tuules
Suurbritannia on toodangult Euroopas 3. ja maailmas 9. piimatootja. Riigi piimandussektoris on toimunud viimase kümne aasta jooksul suured muutused, mille on tinginud järjest suurenev konkurents. Karjade arv on vähenenud, samaaegselt on suurenenud toodang; vähenenud on toorpiima kokkuostjate arv, jaemüük on koondunud kaubahallidesse; 70% piimast töödeldakse viies ettevõttes. Piim moodustab umbes viiendiku Suurbritannia põllumajanduse kogutoodangust.
Kohalikud traditsioonilised veisetõud (šorthorn ja ääršir) on asendumas briti friisi lehmadega, keda on viimase 20 aasta jooksul ristatud tõuomaduste parandamise eesmärgil holsteinidega.
Valdav osa Briti piimafarme kuulub üksikisikutele ja peredele. Umbes 40% ulatuses kasutatakse rendimaad. Vaatamata suurtele piirkondlikele erinevustele, on maa ostuhind keskeltläbi Eesti rahas umbes 234 000 ja rendihind 2900 krooni hektar. Üha enam väiksemaid farmereid loobub piimatootmisest, loovutades oma kvoodi neile, kes soovivad karja suurendada. Karjade suuruse võrdluse järgi moodustavad kõige suurema osa 70-200 lüpsilehmaga karjad, rohkem kui 300 loomaga karju on kõigest 6,75% karjade koguarvust. Suurenemist on piiranud eeskätt väljaskarjatamist pärssiv maapuudus.
Peamine loomasööt on karjamaa rohi, mis kasvab valdavalt märtsist novembrini, ülejäänud kuudel hoitakse loomad ilmastiku tõttu sees. Suuremas osas farmides niidetakse kuni pool rohumaast, et teha silo, mida söödetakse loomadele talveperioodil. Söödaratsioon koosneb üldiselt segasöödast - koresööt, sealhulgas mais, rohi ja silo.
Briti piimatootjaid valdab ebakindlus tuleviku ees. Selle ebakindluse peamised märksõnad on piima hind (mis langeb), tootmiskulud (mis suurenevad) ja EL-i Ühine Põllumajanduspoliitika (mida reformitakse).
Uue idee võidukäik
Ökopiima senist võidukäiku Inglismaal võib pidada suisa turunduslikuks edulooks. See on tuntuim ja kõige rohkem populaarsust koguv ökoloogiline põllumajandustoode - nõudlus ökoloogilise toorpiima järele on viimastel aastatel suurenenud suisa 25% aastas. Jaemüügis on suurim nõudlus ökoloogilise joogipiima järele.
Piimaühistu OMSCo on viinud alates 2001. aastast läbi turunduskampaaniaid, kus on rõhutatud ökoloogilise piima tervislikkust ja kindlat päritolu. Kampaaniaga on ühinenud ka jaemüüjad ja töötlejad.
Ennustuste kohaselt jätkub Suur-britannias nõudluse kasv ökopiima järele ning n-ö tavaliste piimafarmide üleminek ökoloogilisele tootmisele. Vaatamata suurele edule, on ökopiima tootmise traditsioon Suurbritannias kõigest kümne aasta vanune ning toodetava ökopiima kogus nn tavalise piimaga võrreldes veel väike. Majandusaastaks 2007/08 ennustavad britid nõudlust 486 miljonile liitrile ökoloogilisele joogipiimale.
Tervislik toitumine on praegu brittidel kõige päevakajalisem teema. Viimase viie aasta jooksul on oluliselt laienenud ökotoodete kasutajate ring ning ökoloogilist piima tarbib nüüd umbes viiendik majapidamistest. OMSCo tellimusel läbiviidud uurimuse kohaselt jagunevad selle tarbijad laias laastus kaheks: tulihingelised ja põhimõttelised ökotoodete pruukijad, kes moodustavad siiski vaevalt kümnendiku ökopiima tarbijatest; ülejäänud ja majanduslikult kandvam osa on aga teadlikud tarbijad, kelle jaoks on esmatähtis enda ja lähedaste tervis ning toidu koostis.
Ajakiri Maajamandus.
