Kuni Taada Järvamaa taluliitu juhtis, oli see veel ühtne ja tubli liit, kellest oli talupidajatele ka abi. Ja võib liialdamata öelda, et selle liidu selgrooks oli Olav Taada oma maameheliku aususe ja vahel ka kavaluse, suhtlemisoskuse, mõnususe ning järjekindlusega.

Olav oli see mees, kes andis teistelegi talunikele teada tehnikasaadetistest, ehitusvõimalustest, viljaabist. Mu omagi põldudele jõudis nii üks väga hea toidunisu sort Soomest.

Olav juhtis Järvamaa talunikke heal ajal: inimestel oli veel sära silmades, neil oli hoogu ja usku taludesse ning põllumajandusse, talupidajaid soositi riigi poolt ning alguse olid saanud esimesed kontaktid ja sõprussidemed välisriikidega.

Koos Olaviga said teised julged mehed, kes olid talu pidama hakanud, näha põllumeeste elu Soomes, Rootsis, Taanis.

Üks väga ilus ja suur reis, millest jäänud sõpruskonnad pole päriselt lagunenud isegi tänaseks, oli JTLi 1995. aasta sügisene reis Norrasse. Olav oli see, kes meie seltskonna mõnusalt kokku liitis. Tookordsed emotsioonid koos haruldaselt kauni oktoobrikuise Norra looduse ning sealsete talupidajate külalislahkusega on üks mu tippmälestusi siiani.

Olav Taada oli hingelt põllumees. Tema Allikmäe talu põllud olid ilusad. Tal oli juba siis olemas masinakuur, kui teised alles lautu ehitama hakkasid. Tema piimakari nägi hea välja ja lüpsis palju, kuna ta hakkas kohe talu alustades tegelema ka tõuaretusega.

Kui Olavil enam kõigeks jaksu ei jätkunud, ostsime tema lüpsilehmad oma tallu. Nii ilusaid tootmisloomi meie talus enne ei olnud, ja meie praeguses kaasaegses laudas elab tema geneetika edasi.

Olavit meenutades ei saa rääkimata jätta tema seltskondlikkusest ning külalislahkusest. Nagu vanaaegsetes taludes, võeti ka Allikmäe talus külalised alati lahkelt vastu ja neil söödeti kõht täis. Ja kui sa veel oma küllatulekust ette juhtusid teatama, ootas sind lausa rikkalikult kaetud pidulaud.
14. juulil saanuks Olav Taada 80. Juba 2007. aastal võttis ta oma tegevuse nii kokku, nagu ehk sobiks tänagi: „Ei, ma ei kahetse midagi. Olen näinud maamehe elu, minule niisugune töö sobib. Minust poleks kunagi linnameest saanud, maa ja mets on eluaeg minu hing ja süda olnud.“