Üks selline mees on Aleksei Peterson, Eesti Rahva Muuseumi (tol ajal etnograafiamuuseum) kauaaegne direktor, kes on pärit Valgamaalt Mäekülast Zäpste talust. Tema valmistas traktori peamiselt koos vennaga 1960. aastal, raami keevitas üks mees Keeni majandist.

Enamik põhiagregaate oli pärit veoautodelt. Tagasild oli GAZ-51 oma ja tehti kitsamaks, mootor ja käigukast saadi samuti veoautodelt, esisild ühelt traktorilt.

Masinat kasutati aastani 2000. Sellega tehti edukalt selliseid töid nagu äestamine, vedrutamine, kündmine, kartulivõtt, puude ja sõnniku vedu. Mootoriga oli mõnikord probleeme, kuid tööd said tehtud.

Kartulikasvatuseks ja heinatööks

Kui eelmine traktor oli näide sellest, et ka tehnikakauge inimene võis traktori valmistamisega hakkama saada, siis mõnel teisel, kes niisuguse töö ette võttis, oli sel alal põhjalik ettevalmistus.

TPI haridusega mehaanik Enno Kasearu töötas üle kahekümne aasta ülikooli eksperimentaaltöökojas. Enda ja oma sugulaste maa harimiseks valmistas ta ka ise mitu traktorit.

Esimene neist sai valmis aastal 1970, sellel olid Opel Admirali raam ja esisild, Moskvitši mootor ja GAZ-51 käigukast. Traktorit kasutati kolhoosniku aiamaal kartulikasvatuses ja heina niitmiseks. Niitmiseks pandi külge kahehobuseniiduki vikat.

Põllutööks ja puude lõikamiseks

Hiljem valmistas sama mees ka teise traktori, millel olid samuti Moskvitši mootor ja GAZ-51 käigukast ning hüdraulika. See masin oli rohkem viimistletud ja hiljem ka registreeritud.

Traktor pandi kokku Tartus asuva maja keldris, Tartust käidi sellega muu hulgas Palmse lähedal Ilumäel naise vanemate juures tööd tegemas. Kuni masin veel registreeritud polnud, käis sõit pimedas. Seda traktorit kasutati lisaks põllutöödele ka puude lõikamisel sae käivitamiseks.

Lõpuks valmistas Enno Kasearu veel ühe suurema traktori metsatöödeks, kuid selle pöördenurk tuli liiga suur. Masinat kasutati vähe ja lõpuks müüdi see ära.