Paberipuidu aeg sai otsa
Kas Pärnumaa metsandus on nüüd vaeslapse osas, kui Stora Enso nii Sauga kui Paikuse saeveski sulges?
Saeveskite sulgemine on olnud omanike soov, metsaomanik või ülestöötaja ei saa neile tegevust dikteerida. Ja tasub ka küsida, miks suleti.
Sulgemine on seotud tselluhakkega, mis on saetööstuse kõrvalprodukt. Tselluhakke nõudlus on peatunud, aga selle spetstehnoloogiat nõudva hakke omahind on kütteks mineva hakkega võrreldes kordi kõrgem. Kui näiteks Imavere saeveski nüüd suurema osa oma tselluhakkest on sunnitud müüma kütteks, siis tähendab see seda, et ta tooraine eest rohkem maksta ei suuda.
Olukord on selline, et kuna pole võimalik tselluhaket müüa, pole võimalik ka paberipuitu müüa ja kui neid pole võimalik müüa, pole tegelikult mõtet metsast palki välja tuua.
Paberipuit, mis ikkagi üles töötatakse, läheb praegu küttesse, aga Eesti küttevajadus pole nii suur, et turg suudaks kogu küttepuidu, mis siit tuleb, vastu võtta. Skandinaavia võtaks selle vastu, aga meie ei suuda seda selle hinnaga sinna viia, mida nad praegu on nõus maksma.
Kõige kurvem uudis eestlaste jaoks on minu meelest see, et esimesed laevad Lõuna-Prantsusmaa tormipuiduga (torm Klaus langetas seal 50 mln tm puitu, mis on Eesti 7–8 aasta raiemaht) on jõudnud Soome Pieterisaari katlamajasse, kus selle eest maksti kuni 32 €/tm (500 kr/tm). Ilmselgelt on selle puidu taga Prantsusmaa dotatsioonid, sest muidu poleks olnud võimalik seda nii kaugelt Soome laevatada.
Me lootsime, et logistika ei võimalda sel puidul Skandinaaviasse jõuda, aga on läinud teisiti.
Samas – siin teie kontori akna taga ehitab Fortum Pärnu koostootmisjaama, mis kohe küttehaket tahtma hakkab...
See on positiivne, aga ei lahenda olukorda. Kui kogu Eesti energiamajandus läheks Eesti puidu peale, oleks sellest tolku, aga üldiselt on puit ikkagi keskmiste ja väiksemate katlamajade rida, suured ei saa puidu pealt saastemaksuvabastust.
Ja Prantsusmaa võtab ära ka põhjuse kütet sadamasse viia...
No seda me veel ei tea, kuidas see kujuneb, need olid esimesed laevad. Eks nad otsi alternatiivturgusid ka ja eestlasedki on neile turgu otsimas näiteks Hiinast ja Indiast. Prantslased on oma puiduga nii hädas, et otsivad abi igalt poolt.
Kui suudame mingi koguse ära müüa, annaks see meile võimaluse oma tehnika viia Prantsusmaale, et aidata seal tormipuitu üles töötada ja saada oma tehnikale tööd. Praeguses Eestis on metsatehnika alakoormatud, ent enamik sellest on liisingus. Ega pangad väga hooli sellest, et on majanduskriis.
Mis see on, kas uus olukord või eriolukord?
See on uus olukord selles mõttes, et tselluloositööstus Skandinaavia maades ei taastu endisel kujul enam iialgi. See etapp on läbi ja tuleb leida midagi uut. Väga aktiivselt tegeleb praegu energiapuiduga näiteks Stora Enso.
Ta on ka ametlikult öelnud, et vähendab oma tselluloosimahtusid, on kinni pannud tehaseid ja otsib Skandinaavias, Poolas, Saksamaal võimalust hakata puidust energiat tootma. Aga nende projektide ellu jõudmine võtab aega vähemalt 3–5 aastat. See on tulevikuvõimalus küll, aga mitte lahendus järgmiseks aastaks.
Kindlasti säilib ka tselluloositööstus mingil määral, aga selle mahud on seotud kogu infotehnoloogia arenguga. Paberkandjal oleva info levik lihtsalt väheneb.
Üks liin, mille nimel praegu veel tegutsetakse, on pakkematerjalid. Et minna kilelt uuesti üle paber- ja kartongpakenditele, aga ka see võtab aega.
Mis metsandusel selles olukorras üle jääb – oodata?
Kui pereisa jääb töötuks, saab jaanuaris oma viimase palga, siis pole tal võimalik oodata, millal talle jälle tööd pakutakse, kas kahe või kolme aasta pärast. Nii on ka suurema osa metsafirmadega, et tegelikult pole võimalik oodata. Sul on kohustused.
On küll firmasid, nagu mul endalgi, mis on natuke paremas olukorras. Meil on nimelt oma mets, me paneme selle seisma, ei raiu seal. Mets kasvab juurde, inimesi on tööl vähem ja midagi ei juhtu, kui pangakohustusi pole. Mingi nõudlus ikka turul on ja mingil määral raie jätkub.
Aga seal, kus liisingutehnika, pole oodata võimalik. Samamoodi ju riigimets jätkab raiet. Kui RMK jääks ootama, tähendaks see, et kogu kaader lastakse lahti. Püüa seda professionaalset kaadrit siis pärast taastada.
Samas on hinnad puidukaubanduses kukkunud niivõrd, et RMK pakub küll metsa ülestöötajatele tööd, kuid on läinud ülestöötamishindade kallale. Nii agressiivselt, et seal tegelikult ei jää ülestöötajale, kokkuvedajale ja väljavedajale suurt midagi järele. Tekib küsimus, kas lähed pankrotti tööd tehes või tegemata.
On mõned võimalused, mida eestlased mingil määral ka kasutanud. Näiteks see Prantsusmaale minek oma tehnikaga, aga keegi ei tea, kas tagasi tullakse kilbiga või kilbil. Ongi mindud jutuga, et vahet pole, pankrotistuda võib samamoodi, olgu siin või seal tööd tehes. Seal on vähemalt lootus.
Samas on meie saeveskitel ilmselgelt puiduvajadus olemas, neil ei jätku puitu.
Midagi head siin igatahes pole ja kõik sõltub tegelikult tselluloositootmisest, kõik otsad viivad sinna.
Järelikult on siis tähtsaim leida tselluhakkele uus rakendus.
Loogika ütleb nii, aga isegi kui võimalus on tehnoloogiliselt juba teada, nõuab see nii suuri investeeringuid, et tõenäoliselt pole Eesti üksi võimeline niisugust asja ette võtma.
Peale selle räägivad akadeemikud, et kohe algab kliima jahenemine. Poolnaljaga öeldes: kütet hakkab rohkem vaja minema.
Jah, aga kindlasti seda jahenemist veel järgmisel aastal ei näe.
Mis siis lähiajal metsanduses toimub?
Mahud vähenevad, metsanduses tegutsevate inimeste arv paaril lähiaastal väheneb veelgi. Vähem inimesi saab metsast tööd. Paljud metsafirmad on juba pankrotti läinud ja paljud veel lähevad... Siis millalgi olukord stabiliseerub.
Kui oma firma seisukohast vaatan, siis hea on, kui sul selles olukorras on mitu varianti, mis üksteist toetavad. Meil on oma mets, aga teeme ka riigimetsas teenust. Oma erametsas ei raiunud me tänavu esimesel neljal kuul ühtegi tihu, kuid suutsin masinapargi hoida elus tänu riigimetsale.
Aga kui sõltud ainult riigimetsast ja oma metsaga lisaväärtust ei saa tekitada, siis oled RMKs alla surutud ülestöötamise omahinna tõttu olukorras, et keegi peab palgast loobuma. Sest kütustel, varuosadel ja õlidel on ikka oma hind ja ka traktorid pole odavamaks läinud, mis tähendab, et pangaintressid ja laenu põhiosa tuleb ära maksta.
Turul käib trügimine. Kes tugevam, trügib nõrgemaid välja ja realiseerib oma puidumahud, et elu sees hoida. Nõrgemad kas surevad või pankrotistuvad teadlikult ja alustavad uuesti siis, kui turg läheb jälle tõusu.
Firma pankrot ei ole maailma lõpp, kui sa just pole oma koduga ettevõtlust garanteerinud. Arvan, et elame selle raske aja üle.
Üks ebaviisakas küsimus: kas metsaettevõtjal on hea meel, kui konkurent pankrotti läheb?
Kui lähtume Andrese–Pearu mentaliteedist, siis peaks hea meel olema. Aga miks mul peaks olema, kui näiteks mõni saeveski pankrotti läheb. Ka minu turg kaob ju sellega.
Kui pankrotti läheb kõrvalt mõni riigimetsa ülestöötaja, siis see ka ei tee tegelikult minu olukorda paremaks. Võib-olla ülestöötamise mahtu saaksin juurde, aga hind ju ei muutu. Ma küll ei tahaks praegu kogu masinaparki kogu aeg riigimetsas hoida, sest siis peaks sellele tööle peale maksma.
Mis seis mujal on? Prantsusmaale saab riski peale minna tormimurdu koristama, aga Venemaale ilmselt praegu ei kiputa...
Me tegutseme Venemaal ka ja seal tõesti ei lähe praegu samuti hästi. Aga Valgevenes on nüüd vist viiest aastast esimene, kus võib-olla toodame oma saeveskiga kasumit, nii uskumatu kui see ka on. (Jutt käib ettevõttest Vitebskaja Lesopilka, mille omanik on endise Sylvesteri omanike ringist sündinud firma AS Woodbakers. – V. A.)
Valgevene rubla on nii palju kukkunud ja Valgevene saeveski pole kunagi arvestanud oma tootmises tselluhakke hinnaga, transpordilogistika ei võimaldanud seda ka headel aegadel. Nii et kõrvalprodukt on küttehake, kaubanduspartneriteks on Euroopa riigid.
Euro kurss Valgevene rubla suhtes on praegu niisugune, et kõik kokku teeb sellest saeveskist rentaabli ettevõtte.
Kas niisugust erandlikkust põhjustab see, et Valgevene on suhteliselt suletud riik?
Eks me ole seal kõrvetada ka saanud. Maksusüsteem on keeruline ja meie mõistes tobe. Probleemiks on olnud vabaturumajanduse piirangud. Aga praegune kriis on pannud ka seal inimesi teistmoodi mõtlema. Näiteks on tollimaksud osaliselt maha võetud, et eksport suureneks.
Kuidas Valgevene vanad metsamehed Eesti ettevõtjatesse suhtuvad? Kas ütlevad ka, et raiute siin Valgevene metsad lagedaks?
Seda pole olnud. Nemad elavad ju ikka veel metsakombinaatide ajastul ja ka tehnika on vastav, raiemahud väikesed jne. Viimasel paaril-kolmel aastal oleme viinud sinna Skandinaavia tehnoloogiat ja neil on olnud pigem hea meel, et keegi aitab raiuda.
Näiteks on seal halvasti ligipääsetavaid kohti, kuhu nad oma raske tehnikaga ei saagi minna. Nüüdseks oleme küll metsast ära tulnud. Tekkisid probleemid sellega, et nemad enda omahinnaarvestuses arvestavad enda vana tehnikaga ja neil polnud õigust ka alltöövõtjale rohkem maksta – tehnoloogiad ei olnud võrreldavad.
Kus ilmajagudes Eesti metsamehed veel tööl käivad, kas Ameerikasse on jõutud?
Ei ole kuulnud, et Ameerikas oleks keegi käinud. Aasias küll, aga seal ei töötata metsa üles, vaid suhtlus käib ärikontaktide pinnal.
