Pangad on nägemas põllumajanduses tulusat äri
“Kolmkümmend aastat toiduainete hinnad ainult langesid, 2003. aastal hakkasid maailmaturul tasapisi kerkima kuni 2008. aastani, kui toiduhinnad läksid päris hulluks,” kirjeldab toidutooraine trende SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Ta meenutab, kuidas 2008. aastal tabas inimesi kõrgete toiduhindade tõttu šokk, nii et vaesemates riikides tuldi isegi tänavale protestima.
Pärast seda seoses ülemaailmse kriisiga langesid hinnad kohati suisa dramaatiliselt. Viimased kaheksa kuud on toidutoorme hinnad järjest tõusnud. Jaanuarikuu seisuga oli ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO toiduhinna indeks kerkinud dollarites 2,2% ja purustanud kõigi aegade rekordi.
Maailmas toimuv mõjutab toidukaupade hinda ka meie poodides.
Luksuslikum toit on kallinenud kõige enam
“Kõige enam on kallimaks läinud kohv, kakao ja suhkur – toiduained, mis pole hädavajalikud,” selgitab Peeter Koppel. Aga ka nisu hind on tõusnud, näiteks eelmisel aastal tõusis see eurodes ligi 39%. Kerkinud on ka puu- ja köögiviljade ning piimatoodete hinnad.
Peeter Koppel tunnistab, et ostjatele on toidukaupade hinnatõus halb uudis, ent investorite poolt vaadates muutub põllumajandussektor üha paeluvamaks.
Koppel toob välja mitu põhjust, miks põllumajandus on
n-ö tulevikuäri.
Toidust tuleb maailmas puudus kätte – näiteks teravilja laovarud on viimasel kolmel aastal, vähenenud. Selle põhjuseks on omakorda maailma rahvastiku kasv, samuti arenevate riikide keskklassi kasv, kes tarbib rohkem ja teistsugust toitu, ning kliimamuutused.
Toidutootmist ei saa lõputult suurendada ning põllumajanduse tootlikkuse tõstmise üks ajastu hakkab läbi saama. “Täiendavaid tsentnereid hektarilt lisakuludeta enam välja ei pigista,” arvab Koppel.
Seetõttu võib lisada võitjate poolele ka näiteks väetisetootjad ning need, kes põllumajandussektoris midagi innovaatilist luua suudavad.
“Meie planeedil elab varsti juba seitse miljardit inimest, aga põllumajandusliku tootmise kasvutempo ei näi rahvastiku kasvutempole järele jõudvat,” nendib Koppel.
Nii pakubki praegu SEB pank inimestele võimalust paigutada raha hoiusele, mille intress sõltub toidutooret tootvate ja muude põllumajandusega otseselt seotud ettevõtete aktsiate käekäigust. Investeerimishoius on seotud Prantsusmaa suurpanga BNP Paribas loodud põllumajandusettevõtete aktsiate liikumist kajastava indeksiga.
Swedbanki põllumajandussektori juht Meelis Annus kinnitab, et põllumajandussektor on endiselt nende panga jaoks väga tähtis.
“Me pakume pangateenuseid ja toetame ka mitmeid sektorile olulisi üritusi nagu aasta põllumehe valimine ja Eesti künnivõistlused,” räägib Annus.
Annus prognoosib, et põllumajandusvaldkond on elujõuline ka pikemas perspektiivis. “Tegu on tulusa ja kasvava nõudlusega turuga, kuhu tasub investeerida,” lisab Annus.
Nordea Panga säästu- ja investeerimistoodete juht Jürgen Rehemägi toob samuti esile, et põllumajandus on Eestis perspektiivikas haru.
Jürgen Rehemägi toob näiteks, et meie põllumajandussaaduste ja toidukaupade eksport kasvas eelmise aasta IV kvartalis aastases arvestuses 65%.
Mis kasu saab toidutoorme hinnatõusust põllumees?
Põllumajanduse arengusse ja toiduainete hinnatõusu on Rehemägi sõnul võimalik Nordea Pangas investeerida näiteks struktureeritud võlakirjade vahendusel.
“Struktureeritud võlakirjad on üldjuhul seotud mingi alusvara hinna liikumisega. Alusvaraks võivad olla aktsiaindeksite kõrval ka näiteks toorained või põllumajandussaadused – mais, suhkur, sojauba, kakao, kohv,” selgitab Jürgen Rehemägi. Lisades, et see loob võimaluse alusvara hinnatõusust kasu saada.
“Mida kõrgemale tõusevad toidu hinnad, seda mõistlikumaks muutub selle kasvatamine meie laiuskraadil,” rõhutab Peeter Koppel, et kasumliku toidutootmise piirkond on liikumas põhja poole.
Samas nendib Koppel, et ehkki meie toiduettevõtteid süüdistatakse aeg-ajalt nii kartellikokkulepetes kui hinna kunstlikus üleskruvimises, on suurimad mõjurid siiski globaalsed. Ka ei suuda palju kirutud spekulandid toorme hindu ilmselt pikaajaliselt mõjutada.
“Kui ikka hiinlane tarvitab aastas poole sellest lihakogusest, mida sööb ära sakslane, siis võiks ju eeldada, et majanduse arenedes kasvab hiinlase lihatarbimine oluliselt,” toob Peeter Koppel näite, mis mõjutab nii liha- kui teraviljatootmist hoopis rohkem.
