Parim loomakasvatusõpetaja: veis ja siga on mu lemmikud
“Veis ja siga on mu lemmikud. Teisi loomi võin õpetada algtasemel,” sõnab Marika Oeselg. Naine, kes on kunagi kõva häälega lubanud, et ta lüpsjaks ei hakka ja õpetajaks samuti mitte.
“12aastaselt pidin lehma lüpsma hakkama, esimene lüps võttis 40 minutit aega,” meenutab Sakust pärit Marika. Siis ta mõtleski, et lüpsjaks kohe kindlasti mitte!
Küll on teda alati huvitanud veterinaaria. “Pärast 8. klassi lõpetamist tahtsin Väimelasse loomaarstiks õppima minna. Ema ja isa, põlised maainimesed, ütlesid, et ära, lapsuke, ikka põllumajandusse mine, see on nii raske töö.” Nii läks tüdruk Tallinna ja õppis juuksuriks. Amet meeldis ja sõpradel lõikab ta juukseid siiani.
Viimane sovhoosidirektor
Ometi ei saanud maatüdrukust linnapreilit. “Ma ei töötanud kolhoosis, sovhoosis ega Saku õlletehases,” räägib Marika. “Järelikult mingisugust lootust korterit ega lasteaiakohta saada polnud!”
Et elu järje peale saada, läks Marika Oeselg Kohila sovhoosi lüpsjaks ja hakkas sealt kõrvalt kaugõppes Väimelas loomakasvatust õppima.
Haridus andis hoogu ja julgust minna Pühajärve sovhoosi loomakasvatusjuhiks. Sealt kõrvalt algasid ka õpingud EPAs.
Noorel emal polnud lihtne bussiga õigeks ajaks Tartusse kooli jõuda. Kui ta hilines, vaatas professor Ülo Oll kurjalt otsa: “Teate, ma võin teilt eksamil alati nii palju küsida, et te läbi kukute!” ähvardas loomakasvatuskorüfee.
“Aga ma siis õppisin ka kõvasti!” meenutab Marika. “Küsis jah palju, aga kõik eksamid tegin ära esimese korraga!”
Samal ajal kui ta EPAs õppis, lahkus Pühajärve sovhoosi direktor töölt. Marika Oeselg oli siis juba tootmisjuht ning temast sai automaatselt direktor.
Mõni aeg pärast seda, kui põllumajandusreformi tuuled Pühajärve sovhoosi laiali pildusid, tuli Marikale külla Valga taluliidu tollane esimees Eldur Parder.
Sellest 1994. aasta suvepäevast algas Marika Oeselja nõustajaelu, mis on kestnud siiani.
Nõu tuli anda igal alal – loomade hooldus, söötmine, sigimine, vasika tervis, ravimine jpm.
Just 1994.–95. aasta paiku hakati taludes silo tegema. Koos teadlaste Hindrek Olderi ja Riho-Jaak Sarandiga lasi ka Marika Oeselg talunike silovirnade vahel ringi, võttis siloproove, märkis neid … ja pani kõik teadmised kõrva taha.
See oli ka aeg, mil Eestis kehtestati meierei lapiproovi asemel samad toorpiima kvaliteedinõuded mis kogu Euroopas.
See tõstis teravalt üles piima kvaliteedi teemad: lüpsihügieen, lüpsitehnoloogiad (siis hakati ostma ka uusi kaasaegseid lüpsimasinaid), udara tervis jne.
“Valgamaa oli mul varsti selge ja hakkasin tahtma näha ka Eesti üldpilti,” põhjendab Marika Oeselg oma 1997. aastal tehtud otsust liituda Hollandi nõustamisfirma DLV Eesti haruga. “See oli täiesti uus asi – pidin hakkama konsulendina end ise üleval pidama.”
Kui siiani oli makstud kindlat palka, siis DLVs tuli koostada isiklik äriplaan, teha endale selgeks maksupoliitika, luua kliendisuhted ning töötada nii, et ka endale töötasu jääks.
“Siis pidin endast kui nõustajast pildi ette saama – et kui palju pean tööd tegema, mis alal suudan nõustada,” kirjeldab naine hetke, kui tuli sügavalt iseendasse vaadata.
Kuigi raha tuli endal teenida, andsid hollandlased tugeva erialase koolituse – 250 tundi aastas.
DLVs oli Marika hinnangul tugev meeskonnatöö. See oli vist esimene firma, kes pani rõhu integreeritud nõustamisele. Muude nõustamisfirmade teenuselisti on see tekkinud alles viimastel aastatel.
Piimahind viis kooli
Saabus aasta 1999. Vene turg vajus kokku, piimahind kukkus kroonile ja talunikud ei jõudnud enam nõustamisteenust osta. Paljudele nõustamisfirmadele löödi just sellel aastal hingekella.
Marika päästis tema hea kolleeg, taimekasvatusnõustaja Miralda Paivel. Ta oli Olustvere ametikooli õppetöö koordinaator ja tal oli vaja uut loomakasvatusõpetajat.
“Esimest tundi mäletan siiani – põlved ja hääl värisesid, peopesad higistasid…” meenutab Marika.
Marika Oeselg õpetab Olustveres kõiki loomakasvatusalasid. Algul ainult noortele, kuid nüüd on lisandunud ka täiskasvanute õpetamine. Esimene armastus olid lehmad, seejärel on ta teinud endale selgeks seakasvatuse. Viimastel aastatel on lemmikute hulka jõudnud lihaveised.
“Iga asi on millekski hea,” võtab tegus naine oma elutarkuse kokku. “Iga küsimus on hea – sest kui ei oska vastata, on vaja materjalides tuhnida ja endale jälle uus teadmine saada.”
