Peipsi järv tegi Emajõele ruumi
Kui tavaliselt räägitakse edelast ja läänest meile trügivate tormide puhul mere veetaseme tõusust rannikualadel, siis nii üllatav, kui see ka pole, mõjutavad tormid lisaks väiksemaid siseveekogusid. Peipsi ja Võrtsjärve kõrval isegi üsna kitsas voolusängis voolavat Emajõge.
Selleks ajaks, kui üle Eesti tormav Katia kümmekond päeva tagasi Tartusse jõudis, oli Emajõe veetase kuiva suve tõttu just äsja langenud alla pikaajalist keskmist. Kevadiste üleujutuste aegu küündis jõe veetase 315 sentimeetrini üle kokkuleppelise nullpunkti, läinud nädala alguseks oli see viie kuuga kukkunud enam kui kaks ja pool meetrit. Katia tuuled suutsid aga ühe ööpäevaga jões vett veel ligemale kümme sentimeetrit madalamaks puhuda.
Langus aina kiirenes
Ilmekalt näitab seda kiiret langust EMHI kodulehel olev siseveekogude veetasemete igatunnine andmerida, mida mõõdavad hüdroloogilised automaatjaamad. Kui tormi alguses 13. septembril kell 15 oli Emajõe veetase Tartus 54 cm üle kokkuleppelise nullpunkti, siis tuule edasise tugevnemisega veetaseme langus aina kiirenes.
Seni kuni maksimaalne tuule kiirus ei ületanud 10–12 m/s, piirdus tunnine langus 0,1–0,5 sentimeetriga. 14. septembri keskpäeval aga, mil tugevamad tuuleiilid saavutasid Tartus maksimumi ja küündisid juba 15–18 meetrini sekundis, kukkus veetase tunniga lausa sentimeetri. Miinimumtase (45 cm) mõõdeti õhtul kell 18. Seejärel tuuled tasapisi taltusid ning ka Emajõgi hakkas vaikselt kerkima tormieelse veetaseme poole tagasi.
EMHI hüdroloogi Ene Randpuu sõnul mängis määravat rolli Emajõe veetaseme kiires languses Peipsi järv. Edelast puhuv tormituul puhus järvevee Eesti-poolselt kaldalt Venemaa suunas. Praagal, kuhu Emajõgi Peipsis suubub, langes järve veetase tormi ajal ööpäevaga seetõttu kuni 12 cm.
“Peipsi oli seega ühtäkki palju madalam, nii-öelda anum tühjem ning Emajõel oli vabam sinna voolata. Seetõttu voolukiirus suurenes, tuul lükkas ka veel takka ning nii jõe veetase langeski,” selgitab EMHI hüdroloog Ene Randpuu.
Samas ei suutnud Emajõgi Võrtsjärvest sama palju vett juurde saada, kui Peipsisse ära voolas. Võrtsjärve ja Tartu vahel on Emajõgi üsna kiiradi-kääradi looklev ning mitmeski käärukohas võis tuul veevoolu kiirust vastu või küljelt puhudes vähendada. Ent Tartust edasi puhus jõevett takka juba enamasti tormine pärituul.
Randpuu hinnangul tormiga kaasnevad veetasemete kõikumised siseveekogudele tavaliselt midagi halba ei tee. Inimesed seda üldjuhul ei märkagi. Kriitilisem on lugu aga mererannikuga. Kõigil on hästi meeles jaanuaritorm Pärnus ja mujalgi meie läänerannikul 2005. aastast.
Sügisvihma ootel
Hoopis murelikum tasub aga olla ses suhtes, et erinevalt ülejäänud Eestist hakkavad Lõuna-Eesti veekogud vastu talve veevaeseks jääma. Kuigi kevadine lumesulamisvesi täitis järved ja jõed ääreni ja mõni ajas isegi üle ääre, siis kuivavõitu suvi on enamikul neist veetaseme langetanud juba pikaajalisest keskmisest madalamale. Eile oli Emajõgi Tartus oma 47 sentimeetriga tollest keskmisest juba ligemale paarkümmend sentimeetrit allpool.
“Eelmisel aastal samal ajal oli see 95 sentimeetrit, vahe on lausa pool meetrit,” märgib Randpuu.
Samas ei ole praegune tase talvele vastu minnes veekogudele ohtlik. Kui see veel poole meetri võrra langeks, alles siis tasuks talve karta. Randpuu usub, et nii palju need aga enam kokku ei kuiva.
“Tavaliselt hakkavad sügisvihmade saabumisega ka järved ja jõed taas veerohkemaks muutuma,” paneb Randpuu lootuse homme algavale kalendrisügisele.
