Pesasibul ja selle kasvatamine

 (1)
Pesasibul ja selle kasvatamine
Pesasibulat kasvatatakse tippsibulast.Foto: Arhiiv

Söögisibul on majanduslikult väga tähtis köögivili, mida kasvatatakse kõikjal üle ilma. Kogutoodangult on ta köögiviljadest tomati, peakapsaste ja porgandi järel neljandal kohal maailmas.

Sibul sisaldab rohkesti suhkruid ning inimorganismile vajalikke ja väärtuslikke mineraalaineid. Vitamiinidest leidub sibulas C- ja PP-vitamiini, B-rühma ja teisi vitamiine, samuti karotiini.

Sibulas on väävlit sisaldavaid eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Sibulas leiduvate eeterlike õlide koostises on olulisel kohal n-propüüldisulfiid ja divinüüldisulfiid, mis on antibiootilise toimega ained. Fütontsiidid aga mõjuvad hävitavalt paljudele mikroobidele.

Pesasibul on haruldane Euroopa Liidu maades (v.a Soome). Vanasti laialt levinud pesasibulat kasvatakse endiselt Peip­si külades ja ka üle terve Eesti. Pesasibulal on kolmeaastane kasvutsükkel, mille puhul söögisibul kasvatatakse tippsibulast.

Peipsi-äärne sibul ja ‘Jõgeva 3’

Eestis on sibulat kasvatatud väga pika aja jooksul, aga pesasibulat hakati tõenäoliselt kasvatama alles XVIII sajandi lõpul, kui Peipsi läänekaldale asusid elama Vene vanausulised.

Nemad tõid Venemaalt Penza oblastist Bessonovka külast kaasa sealse kibesibula rahvaselektsioonisordi ‘Bessonovski’, mis Eesti oludes hästi kohanes ja hea kvaliteediga püsivalt suuri saake andma hakkas.

Peipsi ääres kasvatatav sibul on saanud tuntuks nime ‘Peipsiäärne’ all, see on oma iseloomult agro-ökotüüp ja rahva­selektsioonisort.

Jõgeval aretatud sibulasordi ‘Jõgeva 3’ algmaterjal pärineb Peipsi äärest, seetõttu on sordi ‘Jõgeva 3’ kirjeldus ja omadused sarnased praegu Peipsi ääres kasvatatava sibula kirjelduse ja omadustega.

‘Jõgeva 3’ on suurepesaline, pesas 3–5 sibulat. Sibula kasvamiseks soodsal aastal (kui niiskust on piisavalt) võib peas olla sageli rohkem sibulaid.

‘Jõgeva 3’ kuulub kibesibulate rühma, mis teeb ta eriti väärtuslikuks. Kibesibulad annavad toitudele erilise maitse, millega eestlased on paljude põlvkondade jooksul harjunud. Kibeainete olemasolu tagab sibulate väga hea säilivuse – uue saagini – ja hea haiguskindluse sibula-ebajahukastele.

Sibula kuju on lapikümar, mass 40–70 g. Kuivsoomuste värv on roosakaskollane, roosakaspruun või kollane.

Jõgeval aretatud sorti, nii nagu ‘Peipsiäärsetki’, kasvatatakse söögiks tippsibulast, mida omakorda kasvatatakse sibula seemnest (nimetatakse värvi järgi ka mustaks seemneks). Sibulale sobivad kergema lõimisega viljakad mullad ja maa peab olema hästi haritud ning umbrohupuhas.

Tippsibula kasvatamine

Tippsibula kasvatamiseks tehakse külv esimesel võimalusel tasasele maale, ainult liigniisketel aladel kõrgesse peenrasse. Külviskeemiks sobib 2x20x50 cm või 4x20x50 cm, kus on kahe- või neljarealised peenrad 20cm vahekaugusega. Peenarde vahe on 50 cm.

Seeme idaneb 10–25 päeva jooksul. Tippsibulat tavaliselt ei harvendata, sest mida tihedam asetus, seda varem tippsibul valmib ja seda pikem on puhkeperiood.

Esimene rohimine toimub lühikese perioodi jooksul, kui umbrohud on alles niitjad, kahe idulehe faasis. Reavahesid tuleb harida korduvalt. Pealtväetamine ja kastmine pole normaalsetes kasvutingimustes vajalik.

Koristamine algab augustis, kui lehed on hakanud lamanduma ja kuivsoomused juba värvunud. Koristama peab kuiva ilmaga.

Kergematel muldadel võib sibulad käsitsi üles kitkuda, raskel mullal aga kergitatakse sibulad üles.

Jõgeval koristatakse suurematel pindadel kasvatatavaid tippsibulaid kartulivõtuks mõeldud raputit kasutades.

Loe veel

Vihmasel sügisel, kui pealsed ei taha lamanduda, s.t taimed ei lõpeta kasvu, rullitakse põldu ja lastakse siis veel nädal aega tippsibulatel valmida enne ülesvõtmist.

Koristusjärgselt tuleks tippsibulaid kuivatada vähemalt kaks nädalat tõmbetuulega ulualuses või kuival ajal väljas päikese käes.

Välisõhus kuivatamisele järgneb termiline kuivatamine – soovitatav sundventilatsiooniga kuivatis, kus läbipuhutava õhu temperatuur peaks kuivatamise lõpul olema vähemalt 8 tunni kestel 40–43 °C. Selline temperatuur hävitab ebajahukaste ja hahkhallituse eosed. Nendesse piiridesse peab temperatuuri aeglaselt tõstma vähemalt kahe ööpäeva jooksul.

Ilma sundventilatsioonita kuivatis tuleb sibulaid kuivatada 5–6 päeva, tõstes temperatuuri pikkamööda 39–40°ni.

Pärast kuivatamist tulevad pealsed ära ja tippsibula külge jääb 3–5 cm pikkune tüügas.

Söögisibula kasvatamine

Tippsibulad pannakse kevadel maha teisel külvivõimalusel, s.o 10. mai paiku. Sibula kasvatamiseks sobib paremini tuultele avatud kasvukoht, kus haiguste ja kahjurite levik on piiratud.

Mahapanekuks tõmmatakse 3–4 cm sügavune vagu ja sinna tipitakse sibulad olenevalt suurusest 10–12cm vahedega. Sibulad kaetakse 1–1,5cm mullakihiga.

Kui tippsibulad jäid sügisel (kevadel) kuumutamata, võib ebajahukaste esmane nakkus lööbida juba juuni algul, eriti niiske kevade korral. Haigestunud sibulataimel kaarduvad välised lehed allapoole ja lehtedel on märgata eoskandjaid halli tolmuna. Haigus lööbib eriti varjulistes aedades ja umbrohtumise korral. Haiged taimed tuleb välja korjata.

Sibulaid koristatakse nii nagu tippsibulaidki augustis, kuiva ilmaga. Koristatud sibulad kuivatatakse sarnaselt tippsibulaga. Pärast kuivamist eemaldatakse mullased pealmised kattesoomused ja lõigatakse ära kuivanud varred, jättes sibula külge 3–5 cm pikkuse tüüka. Hästikuivatatud sibulaid võib säilitada toatemperatuuril või jahedas (alla 10°) kuivas ruumis.

Sibulaseemne kasvatamine

Kui on huvi ise sibulaseemet kasvatada, tuleb juba sügisel valida selleks otstarbeks suuremaid sibulaid. Hea kui seemne kasvatamiseks mõeldud sibulaid saab hoida 0° juures kuivas õhurikkas ruumis.

Kuu aega enne sibulate mahepanekut tuuakse need sooja ruumi ja hoitakse 20° juures. Kevadel panna seemnekasvatuseks mõeldud sibulad maha varakult (aprilli teises pooles) sooja kasvukohta. Suvel seemnevarred toestatakse.

Seeme koristatakse enne öökülmasid. Koristusküps on seeme siis, kui see on täidetud pudrutaolise või kõva vahataolise massiga ning kuprad hakkavad avanema. Koristamisel jäetakse ~30cm vars seemnekobara külge. Koristatud seemnekobarad viiakse õhurikkasse ruumi järelvalmima.


Üleskutse

Kohalike pesasibulate kogumise teade

Kas teil on pesasibulaid, mida olete kaua kasvatanud?

Eestis on palju rahvaselekt­siooni sorte, mis on hästi koha­nenud kohalike oludega. Kuna maailma elurikkus on vähenemas ja kliima muutub, on nende sortide säilimine oluline.

Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipangas Jõgeval säilitatakse Eesti päritolu põllu-ja aiakultuuride sortide seemneid. MTÜ Maadjas on huvitatud põlistest sortidest ning nende jätkuvast kasutamisest.   

Need asutused koostöös Eesti Maaülikooliga koguvad infot ja taimmaterjali pesasibulate kohta, mis on kasvanud pikka aega kohalikes oludes.

2014. aastal kogume ter­vest Eestist pesasibulaid. Kogutud sibulaid kasvatame Jõgeval ning uurime nende omadusi. Väärtuslikuma materjali säilitame geenipangas, kust huviline seda hiljem võib saada.

Kui olete pikka aega kasvatanud oma seemnest tippsibulaid ja soovite neid tulevaste põlvkondade jaoks säilitada, võtke palun meiega ühendust. Meil läheks vaja umbes 20 tippsibulat.

Kontakt: Külli Annamaa, kylli.annamaa@etki.ee, tel 5345 1468; Ingrid Bender, tel 520 5358

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare