Pigem kallis hobi kui kasumi allikas

 (4)
Pigem kallis hobi kui kasumi allikas
KitsedFoto: Raivo Tasso

Põlvamaal Mooste vallas elav Aare Veetsmann, kes on põllumees, metsaomanik ja jahimees ühes isikus, kommenteerib arvutuste abil uue jahiseaduse vaidlusi.

Alustaks sellest, millega eelmises Metsalehes Tiit Randveer lõpetas — metssea ja metskitse nimetamine suurulukist väikeulukiks ei oleks mõistlik.

Väikeulukile tohib jahimehest maaomanik oma maal jahti pidada. Metskitse ja metssea puhul ei tohiks aga kinnistupõhisele jahindusele üle minna, kuna need ulukid vajavad oma eluks palju suuremat pinda, kui seda on Eesti keskmine kinnistu.

Praegu, kui nad on suurulukid, antakse jahimeestele ette, kui palju tohib küttida emas- ja isasloomi, noorloomi jne. Väikeulukite puhul küttimisstruktuuri ei arvestata ning see paneks sea ja kitse populatsioonid ohtu.

Tegin arvutusi, kui palju hektareid on vaja, et ühte kitse saaks küttida. Võtsin aluseks 2009. aasta küttimistulemused, keskkonnaministeeriumi ja statistikaameti andmed. 2009. aasta oli üks intensiivsemaid küttimisaastaid üldse. Ja mis välja tuli: üks metskits kütiti Eestis keskmiselt 249 ha, üks metssiga 188 ha ja põder 934 ha kohta.

Eelmine talv võttis kitsi kõvasti vähemaks ja ka nende küttimine läks tagasi, nii et kitse kohta on pind muutunud palju suuremaks. Näiteks Põlva jahiseltsis kütiti 2010. aastal üks kits 855 ha kohta.

Kuidas võiks välja näha jaht, kui metskits oleks väikeuluk ja jahimehest maaomanikul oleks õigus teda oma kinnistul küttida?

Keskmine kinnistu suurus on umbkaudu 15 hektarit. Kui Eestis saab küttida ühe kitse 249 ha kohta, peavad maaomanikud järelikult omavahel selle küttimise kokku leppima.

Mida selle väikeulukiks nimetamisega taotletakse? Kas jahitulu?

Ma arvestasin, kui palju maaomanik oma maalt jahinduslikku tulu võiks saada, kui ühtegi grammi liha endale ei jäta. Aluseks võtsin loomade keskmised kaalud ja hinnad, mida liha müües oleme saanud.

Täiskasvanud põdra keskmine lihakehakaal tuli 175, vasikal 80, sokul 18, kitsel 16 ja tallel 12 kilo, täiskasvanud seal 50, kesikul 35 ja põrsal 18 kilo. Adavere Cheef Foodsi ostuhind põdralihale oli hiljuti 2.83 €/kg, vasikaliha eest maksti 2.24, soku- ja kitseliha eest 3.26 ja metssealiha eest 2.75 €/kg. Arvestasin, et 2/3 oleks I sordi liha ja ülejäänu II sort.

Panin kõik selle jälle hektari kohta paika ja selgus — puht realiseerimistulu on Eesti keskmisena hektari kohta 1.06 eurot, umbes 16 Eesti krooni. See on aga kogu jahipidamise keskmine. Liigiti on nii, et põdraliha eest saaks 42, sealiha müügist 44 ja kitseliha müügist 20 eurosenti hektari kohta.

Eesti keskmine näitab ilmekalt, et tegelikult teevad meie kütid praegu jahindusse mitu korda rohkem kulutusi, kui sealt tuluna tagasi saavad. Ja arvamisel, nagu lõikaks maaomanik ise jahti korraldama hakates hirmsat tulu, pole alust. Tõsi, tulu oleks võimalik saada üks-kaks aastat, aga siis on seal mets loomadest tühi ka.

Erametsaportaali foorumist lugesin, et maaomanikud on valmis ka jahiulukite seiret tegema seadusega reguleeritud mahus ja õiglase tasu eest. Meie jahimeestena teeme praegu seiret ja loendust muide tasuta.

Mis tuleks välja loendusest kinnistute kaupa? Oletame, et maaomanik näeb oma maadel, 15 hektari peal viit kitse jooksmas. Aga laseb ka oma ustava sõbra uksest õue, too teeb kolm korda korda auh ja kitsed jooksevad kolmest-viiest maaomandist läbi — kõik omanikud näevad neid ja ka loendavad…

Üks valus teema teile on ulukikahjustused, mille kompenseerimist jahimeestelt oodatakse. Kuidas suhtute sellesse põllumehe ja metsaomanikuna?

Kui mul varas käib, ütleb politseinik, et ma pole oma vara hästi kaitsnud. Sama on ulukikahjustustega — kui tahame, et metsades ikka ka loomi oleks, tuleb arvestada, et nendele on elamiseks vaja toitu ja paratamatult tähendab see põllul ja metsas teatud kahjustusi. Aga maaomanik peab ise ka midagi tegema, et neid vähem oleks.

Mina harin maad 540 hektaril. Kuna meie jahipiirkonnas on loomi üsna palju, on kahjustusi omajagu, eriti just metsseakahjustusi.

Kasvatan kartulit 15 hektaril. Põldudel on elektrikarjused ümber ja sellest piisab. Pean tegema natuke rohkem tööd, aga ma ei kurda, mul on kelder kartulit täis.

Olen elektrikarjuse ostnud ja pean vaatamas käima, et karjusealune heina ei kasva või et ega keegi ole seda maha jooksnud. Sügisel kerin karjuse kokku ja kevadel panen teise kohta üles.

Loe veel

Sead teevad ka viljapõldudele kahju. Kui nisupõllul hakkab tera piimjaks muutuma, olen igal õhtul käinud põldude ääres ja vahel kõnnin neist ka läbi. Kui sigu näen, olen vahel hirmutamispaugu õhku teinud — kaovad tükiks ajaks.

Ulukikahjustuste osa on vanas jahiseaduses kõige suurem probleem ja see tuleb üle vaadata, aga kindlasti mitte nii, et vastutajaks jääks ainult jahimees. Sel peaks ikka olema kolm osapoolt– maaomanik, jahimees ja riik.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare