Piiamatootmine kvoodiga ja kvoodita
Ühise põllumajanduspoliitika uue eelarveperioodi koidikul on saanud selgeks, et seni ELi liikmesriikide piimatootmist reguleerinud kvoodid on kadumas. Brüsseliga suhtlevad Eesti põllumajandus- ja piimandustegelased ei usu, et kvoodi kaotamisest enam loobutakse, kuigi Euroopas leidub põllumeeste eestkõnelejaid, kelle sõnul hakkavad kvootide kadumise järel toimuma piimandusturul väga suured ja ebameeldivad muutused.
Ennekõike kardetakse suurt hindade kõikumist maailmaturu meelevallas. Kardetakse ka, et kui kvoot kaob, võib tootmine hüppeliselt suureneda ja toodangu hind langeda, pannes piimatootjad raskesse olukorda.
“Oht olemas, et kogused suurenevad ja hinnad langevad, aga samas arvatakse, et maailmas suureneb nõudlus toiduainete järele ja hinnad püsivad jätkusuutlikul tasemel,” arvab piimandusühistu E-piim juhatuse esimees Jaanus Murakas. “Seega pole põhjust enam piima tootmist kvootidega piirata. Eks elu näitab.”
Tundub, et nüüd võetakse kvoodi kadumist kui paratamatust. Liikmesriigid, kellele on piimandus oluline, püüavad strateegiliselt planeerida, kuidas uut olukorda enda huvides ära kasutada.
Kuidas suurendada?
Eestile on piimandus oluline. Piimatootmine on olnud üks Eesti põllumajanduse alustala, iga kolmas euro põllumajanduses tuleb piimast, ligi kolmandiku toiduainetööstuse kogutoodangust moodustavad piimatooted. Eeldused piimatootmiseks on siin soodsad, piimasektor on olnud Eesti toiduainetööstusest kõige rohkem ekspordile orienteeritud, ekspordiks läheb rohkem kui kolmandik siinsest piimatoodangust.
Tänavu põllumajandusministeeriumi, piimatootjate ja piimatööstuste koostöös valminud piimandusstrateegia seab ambitsioonika eesmärgi suurendada piimatootmist ja -töötlemist aastaks 2020 kolmandiku võrra.
Jaanus Muraka hinnangul on see reaalne eesmärk. “1991. aastal oli meil toodang 1,2 miljonit tonni ja nüüd tahame jõuda umbes miljonini, see pole illusioon,” selgitab ta. “Kui praegu kavandatavad projektid ellu viiakse ja loomakohad täidetakse, on meil tänapäeva tehnoloogiate juures see piimakogus olemas.”
Muraka sõnul ei oska praegu keegi vastust anda, kui palju tootmine pärast kvoodi kadumist Euroopas kasvab. “Samas ei saa see väga kiiresti tõusta, sest piima toodavad elusorganismid ja lehmade arv peab sellisel juhul ka suurenema,” arvab ta. “Piimatoodangud lehma kohta on praegu väga kõrged ja suurendada pole enam võimalik, seega tuleb karja suurendada.”
Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimees Üllas Hunt möönab, et toodangut ja loomade arvu pole lihtne suurendada. Eestis sõltub see palju tootjate investeerimisvõimalustest ja -suutlikkusest.
“Seal, kus lautades ruumi, saab tootmist suurendada,” nendib Hunt. “Kui on maad, tuleb katust juurde teha. Kui ei ehita, ei saa laieneda, aga investeeringud on suured juba ainuüksi keskkonnanõuete täitmiseks.”
Aastatel 2004−2011 vähenes Eestis piimakvoodi omanike arv 54,6% võrra. Eestis on piimatootmise koondumine jõudnud kaugemale kui naabrite juures – teistes Balti riikides ja Soomes. 20% tootjaid toodab 84,5% piimast.
Viimase kümne aasta jooksul on joonistunud välja kaks elujõulisemat piimatootjate gruppi – 51−100 lüpsilehmaga karjad ning enam kui 300pealised karjad. Kõikides teistes suurusgruppides on karjade arv pidevalt vähenenud. Piimakarjade arvu vähenemise taustal arvavad strateegia koostajad, et piimatootmine saab suureneda eelkõige läbi olemasolevate piimatootjate laienemise ja piimalehmade produktiivsuse tõusu.
Eesti Põllumeeste Keskliidu juhatuse esimehe Üllas Hundi hinnangul jätkub kvoodi kadudes piimatootjate kontsentreerumine suurematesse üksustesse.
Aga ka väikestel näeb Hunt oma turuosa, ennekõike neil, kes suudavad luua oma turustusvõrgustiku. “Suurem kogus piima nõuab majanduslikku efektiivsust ja kontsentreerumist,” arvab ta.
Ta möönab, et naaberriikidega võrreldes on Eestil väike eelis – nii Lätis ja Leedus kui Soomes on väiksemad farmid ja neil seisab struktuurimuutus alles ees. Eesti tootmise taset peegeldab tema sõnul ka asjaolu, et Läti ja Leedu tööstused ostavad kokku suurtes kogustes Eesti piima.
Kas senine mudel põrub?
Eesti Talupidajate Keskliidu peadirektor ning Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee liige Kaul Nurm arvab, et kõik need riigid, kus on looduslikke eeldusi piimatootmise suurendamiseks, kindlasti seda ka teevad.
Nurme hinnangul hakkab hinnalanguse tingimustes mängima suurt rolli põllumajandusettevõtetes rakendatav majandamise mudel. “Väga tähtsaks muutub raha lugemine ja kulude kokkuhoid,” selgitab ta. “Maailmaturul dikteerivad piima hinda piirkonnad, kus on looduslikud eeldused rohumaade heaks kasvuks ja kus on seetõttu piimatootmise omahind madal. Näiteks Uus-Meremaal toodetakse piima praktiliselt ainult rohusöötadel, kusjuures nende piimatoodang jääb 4000−5000 tonni vahele lehma kohta.”
Euroopas ja Ameerikas kehtiv arusaam, et mida rohkem lehm toodab, seda majanduslikult kasulikum ta on, on töötanud Nurme sõnul seni hästi. “Kõrget toodangut saadakse nii, et baassööt on rohusööt, ülejäänu on lisasööt, mis koosneb teraviljast, maisist, sojast, rapsikoogist,” selgitab Nurm. “Aga seda kõike tuleb sisse osta, samas on see erinevalt rohusöödast ka inimtoit. See tähendab, et lehm konkureerib inimesega sama toidu pärast.”
Nurme sõnul võib arvata, et teravilja, maisi, soja ja rapsi hind tulevikus tõuseb, ning olukorras, kus piima hind langeb ja teravilja hind tõuseb, kukub selline loomade söötmise mudel pikemas perspektiivis kokku.
“Eesti võimalus on ka rohusöödad, mis on siin ilmastikukindlamad kui teravili,” lisab ta. “Aga selleks et rohusöötadel majandada, ei tohi olla karjad väga suured. Kui karjad on väga suured, mitu tuhat pead, jäävad rohumaad liiga kaugele ja rohusööta tuleb tuua mitmekümne kilomeetri kauguselt. Võib arvata, et ka energia hinnad tõusevad.”
Kui siiani on Eesti perefarmides tootmine pigem lõpetatud, siis kaugemas tulevikus näeb Nurm võimalust lüpsirobotiga perefarmidel. “Robot teenindab ligi 60 lehma, Eestis võiksid olla ühe- ja kahe-, ehk ka mõned kolme-roboti-talud,” arvab Nurm. “Suuremate puhul läheks rohu ettetoomine majanduslikult mõttetuks.”
STRATEEGIA
Raske karju suurendada
Praeguse väljalüpsi taseme juures on piimatoodangu suurendamiseks kolmandiku võrra vaja suurendada piimalehmade arvu 33 500 looma võrra.
2011. aasta lõpus oli Eestis rekonstrueeritud ja uusi piimakarjalautu 182 tootmisüksuses. Nendes on kokku 53 000 loomakohta, millest täitmata 1670 ehk 3,2%. Seega on reserv piimakarja suurendamiseks väike.
Kümne aastaga on lehmade keskmine vanus karjast väljaminekul vähenenud 1,3 aasta võrra, mis tähendab, et vähenenud on ka keskmine laktatsioonide ning järglaste arv piimalehma kohta.
Eesti piimanduse strateegia 2012–2020
PIIMAKVOOT
Mis on piimakvoot?
Piima tootmiskvoodid on ÜPP meede, mille rakendamise eesmärk on piirata piima ületootmist. Igale liikmesriigile on antud kindel tootmiskvoot, mille määramisel on aluseks võetud mingi ajalooline referentsaasta. Liikmesriigid jaotavad selle omakorda põllumajandustootjatele individuaalseteks kvootideks. Euroopa Liit on kokku leppinud, et piima tootmiskvoodid kaovad 2015. aastal. 2012/2013 on Eestile määratud piimakvoodi suuruseks 686 065 395 kg.
Allikas: PRIA
