Piimalehmade udaratervis robotlüpsiga lautades
Eestis on viimastel aastatel paigaldatud palju robotlüpsisüsteeme. Robotlüpsitehnoloogia kasutuselevõtmine on lehmade lüpsmise uus meetod ning seda tuleb väga põhjalikult ja pikka aega õppida kõikidel karjas töötavatel inimestel.
Nii Ühendriikide kui Euroopa farmerite hulgas tehtud küsitlused näitavad, et üheks suuremaks eeliseks võrreldes tavalüpsisüsteemi laudaga peetakse tööaja paindlikumaks muutumist robotlaudas. Seega muudab robotlüpsile üleminek peamiselt farmeri elulaadi ehk "ennast ostetakse fikseeritud lüpsiajast vabaks".
Enne otsustamist
Tihti kohtab arvamust, et robotlüpsisüsteemi paigaldamisega hoitakse tuntavalt kokku tööjõuvajadust ja -kulusid. Muutub ka töö iseloom, töötajate kvalifikatsioon ja kogu farmi juhtimine. Seega ei tohiks robotlüpsisüsteemi paigaldamise ainuke põhjus olla tööjõukulude kokkuhoid.
Robotlüpsilautades on oluline, et keegi on ööpäev ringi valmis reageerima roboti antud häiretele ning kõrvaldama need nii ruttu kui võimalik. See kindlustab lehmade järjepideva lüpsmise ning roboti tõrgeteta töö.
Robotlüpsiseade töötab karjas kogu aeg ja suurenenud lüpsikordade arvu tõttu peaks robotlüpsikarjade piimatoodang olema kõrgem, võrreldes kaks korda päevas lüpsvate karjade piimatoodanguga.
Üks robotlüpsiga farmi eeliseid on loomade heaolu tagamine, sest lehm otsustab ise, millal lüpsma minna. Kui robotlüpsilaut on ehitatud ja lüpsirobotid paigaldatud õigesti, on lehma lüpsiaeg päevas lühem, ta seisab vähem aega lüpsmise ootel ning saab seetõttu kulutada rohkem aega söömisele ja puhkamisele. See omakorda annab lehmadele parema tervise ning ka suurema piimatoodangu.
Robotlüpsifarmid peavad tootma täpselt sama või parema kvaliteediga piima kui tavalüpsifarmid, sest robotfarmis toodetud piim on uuringute andmetel üldjuhul kallim.
Hollandi ja Taani teadlaste uuringud ei ole leidnud olulist erinevust robotlüpsi ja tavalüpsiga farmide piimatoodangus ega piimakvaliteedis. Esimesel aastal pärast üleminekut robotlüpsisüsteemile on karja somaatiliste rakkude arv (SRA) ja bakterite üldarv kõrgem kui eelnenud perioodil. Kõige rohkem uusi udarapõletikke ja suurenenud SRAga lehmi tekib esimesel kolmel kuul, hiljem olukord normaliseerub.
Karjad, kus enne üleminekut on vähemalt aasta aktiivselt tegeldud mastiidikontrolliga ja udaratervise tase on hea, ei ole SRA tõus pärast lüpsisüsteemi vahetust märkimisväärne. Mida kehvema udaratervisega kari on, seda rohkem on ka üleminekul probleeme. Kui lisandub veel uue karja ostmine, vallandub karjas udaranakkuste puhang koos piimakvaliteedi langusega. Seega tuleb juba pikka aega enne lüpsisüsteemi vahetust tegelda mastiiditõrjega ning juurde ostetavaid lehmi haiguste suhtes kontrollida.
Teadmised lüpsist ja tervisest
Lisaks farmerile ja robotlüpsisüsteemi müüjale peab uut lähenemist õppima ka karja teenindav loomaarst. Kahjuks kutsutakse loomaarst appi alles siis, kui probleemid on käes. Veterinaarsed menetlused, sealhulgas mastiidiravi, on robotlüpsilaudas mõnevõrra keerukamad ja loomaarsti rolli selles ei tohi alahinnata.
Robotlüpsi edu võti peitub roboti jõudluses. Roboti jõudlus on seotud lüpstud piima kogusega ning enamik roboteid on võimelised lüpsma 2000 liitrit piima päevas. Lehmade arv ühe lüpsiroboti juures on 50-65, efektiivselt töötavates karjades lüpsab üks lüpsirobot 55-60 lehma. Mõned lehmad on n-ö robotisõbralikud, neil on kiire piimavool ja robotlüpsiks sobiv nisade asukoht.
Ebaühtlase udarakujuga lehmad, häired nisakannude kinnitumisel ja katkestatud lüpside osakaalu suurenemine mõjutab aga kindlasti karja udaratervist.
Robotlüpsi planeerimisel tuleb arvestada, et robot ei lüpsa 24 tundi, vaid lüpsiroboti tööaeg on sõltuvalt mudelist ca 21 tundi. Kindlustamaks maksimaalset töövõimet, vajab lüpsirobot lisaks pesemisele kuluvale ajale ka nn ooteaega. Kui ühe lüpsiroboti juurde paigutatakse liiga palju loomi, põhjustab see lüpsiroboti ooteaja lühenemise ja vähendab lüpsiroboti külastusi. Sellega väheneb piimatoodang, suureneb mastiidirisk või piima somaatiliste rakkude arv.
Mastiitide vältimise põhimõtted on robotlüpsi ja tavalüpsi kasutavas farmis samad. Lehmade nisad peavad enne lüpsiriista allapanekut olema puhtad, lüpsiseade puhas ja töökorras, lehmade asemed puhtad ja kuivad. Udarapõletikud tuleb avastada kiiresti ja karja udaratervise andmeid pidevalt analüüsida. Mitmeid loetletud tegevusi teeb küll lüpsirobot iseseisvalt, kuid inimese roll kogu süsteemi juhtimises on väga suur.
Lüpsirutiin lautades
Lüpsirobotitesse on seadistatud täpne lüpsirutiin, sest tegu on automaatselt toimiva süsteemiga. Nii tava- kui robotlüpsiga lautades sõltub udarapõletike esinemissagedus ka lehma ja udara puhtusest. Lüpsirobotis toimub nisade puhastamine ainult ettenähtud ajal.
Nisade puhastamise metoodika sõltub roboti mudelist. Kui lehma nisad ja udar jäävad puhastamise järel mustaks, satuvad nisa pinnal olev sõnnik ja allapanu jahutipiima, kus suureneb bakterite üldarv. Lisaks kasvab mastiidirisk, sest mustalt nisapinnalt satuvad bakterid lüpsi ajal nisasse.
Lüpsihügieeni hindamiseks tuleb udaralapiga aeg-ajalt kontrollida nisade puhtust pärast roboti tehtud nisapuhastust ja vahetult enne lüpsiriista allapanekut. Igapäevane piimafiltri puhtuse hindamine, kolibakterite üldarvu määramine ja mitmed teised võtted annavad ülevaate laudahügieenist ja nisade puhastamise tõhususest.
Kui kõik neli nisa on lüpsiroboti poolt lüpstud, desinfitseeritakse nisad desoainega automaatselt. Kuna lehmade udara kuju ja nisade asetus on erinev, ei saa kõikide lehmade nisad lüpsijärgselt võrdsel määral desinfitseeritud.
Nisade lüpsijärgse desinfitseerimise tõhusust tuleb farmis pidevalt jälgida, hinnates nisapinna kaetust desoainega. Samuti tuleb kontrollida desoaine kulu robotis ja arvutada kulutatud kogus ühe lehma kohta. Normaalseks desoaine koguseks loetakse 15-20 ml lehma kohta ühes lüpsis. Inglismaal korraldatud uuringus viie robotiga farmis varieerus desoaine kulu robotite lõikes 10-27 ml ühe lehma kohta.
Mastiitide avastamine
Robotlüpsiga lautades väheneb inimese roll lehma otsesel jälgimisel. See võib kaasa tuua lehmade tervise ja heaolu halvenemise. Näiteks tavalüpsiga karjades kontrollib lüpsja lehmade udara tervist kaks-kolm korda päevas.
Reegel on, et ka robotlüpsiga laudas peab lehmi vähemalt kaks korda päevas individuaalselt jälgima, et kiiresti avastada isutud või lonkavad lehmad. Nii nagu robot ei tee vahet puhtal ja määrdunud nisal, ei oska robot ka ära tunda muutustega piima. Seetõttu määrab robotisüsteem udaraveerandi piimast automaatselt mitmeid parameetreid, mis idee poolest peaksid ennustama võimaliku udarapõletiku olemasolu udaraveerandis.
Sõltuvalt lüpsiroboti mudelist on kasutusel näiteks piima elektrijuhtivuse määramine, piima valguseneeldumise hindamine, piimatoodangu erinevus eelmise lüpsiga jne. Andmete koondumisel ja analüüsil koostab lüpsirobot n-ö nimekirja lehmadest, kes võiksid olla udarapõletikus.
Automaatse mastiidituvastuse ISO-standardi järgi peab robotlüpsisüsteem suutma tuvastada vähemalt seitse kliinilist udarapõletikku kümnest (70%) ja tervete lehmade haigeks tunnistamist ei tohiks olla rohkem kui 1% (näiteks üks valepositiivne häire saja lüpsi kohta). Udarapõletikus olev loom eritab keskkonda haigusetekitajaid, mis loob eeldused ka teiste lehmade nakatumiseks. Lisaks lõpetavad ravimata udaraveerandid funktsioneerimise ja karjas suureneb kolme udaraveerandiga lehmade arv.
Farmer peab olema itimees
Farmerid peavad õppima lugema roboti produtseeritud andmeid ning nende põhjal otsuste tegemine ei ole lihtne. Mastiidialase olukorra kontrollimiseks robotlüpsilautades on vaja kasutada väga kindlat ja ühtset haiguste avastamise süsteemi. Kõik kahtlased lehmad tuleb karjas üles otsida, nende piima kvaliteet käsitsi üle kontrollida (näiteks CMT-testi kasutades) ja võtta proovid haigusetekitajate määramiseks. Udarapõletikke põhjustavad mikroobid, mistõttu ilma haigusetekitajaid teadmata mastiiditõrje plaani koostada ei ole võimalik. Kliinilise udarapõletiku ravi määrab karja teenindav loomaarst.
Ühe karja piima kvaliteeti mõjutavad väga mitmed tegurid. Udarapõletikud tekivad, kui karjas on loodud eeldused lehmade nakatumiseks.
Kehvad hügieenitingimused nii lüpsil kui laudas ja lehmade vastupanuvõime alanemine soodustavad lehmade haigestumist.
Probleemide põhjuseid
Kliiniliste udarapõletike sagenemine:
- udarad ja nisad on määrdunud ehk lehma ümbritsev keskkonnahügieen on halb;
- robot ei puhasta nisasid korralikult, roboti harjad on määrdunud, - roboti üldine hügieen on halb;
- robot on ülekoormatud ja puuduvad piisava pikkusega ooteajad;
- häired nisakannude kinnitumisel, udaraveerandid jäävad lüpsmata;
- haigete loomade avastamine ja ravi on puudulik.
Piima somaatiliste rakkude arv on suurenenud:
- lehma udarad ja nisad on määrdunud;
- lüpsijärgne desinfitseerimine on ebatõhus;
- lüpsirobot on määrdunud, nisakannud on määrdunud või nisakummid vananenud;
- häired nisakannude kinnitumisel, lüpsmata udarveerandite arv suureneb;
- udarapõletike avastamine on ebapiisav ja lehmad jäävad nakkuskandjateks;
- karjas puudub järjepidev udaratervise monitooring.
