Piimamehe lahkumine
Kummastaval kombel oli see jutt esimene, mis Maaleht.ee-s Aivar Pikkmetsa nimega seoses ette tuli. Sest seal loos ütles Aivar kahe aasta eest, kui piimakriis alles alanud oli, optimistlikult: eks ma teen siis oma kalkulatsioonid ümber.
Nüüd on saatus kalkulatsiooni ümber teinud.
Sellest kuuldes, et Aivar Pikkmetsa meie hulgas enam pole, tuli mulle endale aga esimesena silme ette see, kuidas ta viis meid ligi kümne aasta eest oma kodutalu puisniidule. Päike paistis põlispuude lehtede vahelt ja Aivar rääkis mõnusalt ning silmade särades, kuivõrd olulised on puisniidud ning nende hooldamine.
Kui nii mõnegi mahetootja puhul ei või päris kindel olla, kui mahe ta ikka tegelikult on, siis Aivar Pikkmetsast usun ma küll, et tema tegi mahetootmist põhimõtteliselt ja ausalt.
Pikkmetsade Mätiku talu saatis mitu aastat Tallinna mahepiima, mida linnarahvas sai osta parimatest selveritest.
“Katsume toota head piima ja suurendada koguseid. Oleme saanud palju positiivset tagasisidet,” ütles Pikkmets toona lootusrikkalt. Tema oli üks neist talumeestest, kes nõudis häälekalt mahepiimale võimalusi, et seda ei segataks tavapiimaga kokku ja et talumees saaks selle väärt piima tootmise eest kõrgemat hinda.
Aga siis avastasid ülikooli professorid, et toorpiima ei tohi juua. Või tundus kaubanduskettide jaoks ühel hetkel piimaautomaatide süsteem raske hallata. Või kukkusid ostjate sissetulekud. Igatahes lõppes toorpiima äri ära, TÜ Eesti Mahe läks pankrotti ning automaadid seisavad kasutult laos.
„Tõbi võtab siis, kui elus hakkab kehvasti minema,“ öeldakse. Ja et ta võtab kõige tublimad ja elujõulisemad. Nii ongi.
Jutu algusse tagasi minnes – jah, sündinuga tuleb leppida. Aga tegelikult on ikka väga raske leppida, et seda 57 aastast muhedat, avalat ning tegusat meest meie hulgas enam pole.
