Maamajandus

Piison Pipi pistab peenleiba



Piison Pipi pistab peenleiba
Isepäise Pipi tähelepanu õnnestub kahejalgsetel võita ainult millegi suupärasega. Foto: Raivo Tasso

Piisonifarmis elab 11 metsikut veist, kes on õppinud inimeste peost leiba sööma, nende maiuspalaks on aga kapsas.

Minu nimi on Pipi, olen 8aastane, kaalun üle 400 kilo ja mul on kaks last. Või mis lapsed nad enam, poeg on varsti pea sama suur kui ma ise. Tegelikult kasvavad piisonid aeglaselt. Mina kasvan veel paar aastat, kokku 500kiloseks. Piisonipullid kaaluvad aga kuni tonn ja saavutavad selle kaalu 13aastaselt.

Sündisin Tallinna loomaaias. Rakvere lähistele piisonifarmi kolisin kuus aastat tagasi koos kolme kaaslasega. Algul oli mitu nädalat madistamist, et kokku leppida karja hierarhia. Kümneaastane piisonipull Eduard, kes loomaaias oli täielik erak, otsustas uues kodus ohjad enda kätte haarata. Päris pusklemiseks ei läinud, kuid ta ajas oma suure koguga teisi nii kaua taga, kuni kõik nõustusid, et tema on karja juht.

Uues kohas harjumine võttis aega, sest siin on ruumi palju rohkem kui loomaaias ja näiteks aiapostide vastu ennast sügada ei saanud, sest siis said kõva suraka. Ühel päeval avastasime, et alatasa surisevad traadid on täitsa vait ja Eduardil tuli mõte minna vaatama, mis on väljaspool aeda. Tema jaoks polnud mingi probleem värav rinnaga maha lükata.

Tegime mõnusa jalutuskäigu, uudistasime loodust, maju ja ka mõnest aknast paistvaid ehmunud nägusid. Lõpuks jõudsime viljapõllule ja lasime hea maitsta. Selleks ajaks oli peremees meie asukoha teada saanud ja tuli meid koju meelitama. Viljapõllul olime nagu paradiisis, miks oleksime pidanud sealt ära minema!?

Sõime ja pikutasime rahulikult, kuni inimesed tõid uinutipüssi ja võtsid Eduardi sihikule. Saadud doos tegi ta uimaseks, kuid päris pikali ei võtnud. Eduardile pandi köied sarvede külge ja talutati suure auto kasti. Kui ta ära sõitis, jäime omapead. Vili ei maitsenud enam nii hästi ja ka mõnusast pikutamisest ei tulnud midagi välja, nii et võtsime jalad selga ja matkasime 5 km koju tagasi.

Lumetorm ja tolmuvannid

Seotud lood:

Piisonid on ettevaatlikud ja umbusklikud. Kui mõni inimene või loom ilmutab liiga suurt huvi vasika vastu, ründab emapiison last kaitstes kartmatult. Isapiison kaitseb samamoodi oma karja. Kusjuures väliselt rahulik ja aeglane loom võib arendada kiirust 60 km/h.

Kord ronis Piisoni Saloonis üks ajalehepiltnik üle aia meie juurde ja hakkas oma aparaadiga klõpsutama ning välku silma laskma. Eduard talus seda mõnda aega stoilise rahuga, kuid kui kahejalgne ei ilmutanud mingit kavatsust tagasi minna, sai Eduard pahaseks ja võttis suuna temale. Nüüd hakkas naine üle aia ronima, kuid ei teinud seda piisavalt kärmelt. Eduard pani oma massiivse pea vastu ta jalga ja surus hoiatavalt. Pärast räägiti, et piltniku jalaluud purunesid mitmeks killuks.

Ameerika piisonitel on kõige võimsamalt välja arenenud pea ja turi, eriti isastel. See on vajalik nii võimuvahekordade klaarimiseks kui ka selleks, et talvel paksu lume alt toitu välja kaevata. Massiivse peaga saab suure hange mõne liigutusega teise kohta paisata. Külm ja lumi meile meeldivad. Eriti lahe on lumetormi ajal vastutuult marssida. Sel ajal läheme kogu karjaga saloonist pehmetelt õlgedelt pikale jalutuskäigule.

Ristik võib tappa

Suvel on aga hea päikesepaistet nautida. Siis teeme endale püherdamisalad, kus on mõnus tolmuvanne võtta ja ennast üle selja veeretada.

Suve lõpu poole on tavaliselt see aeg, kui emased vaatavad piisonipulle soojema pilguga. Eduard oli sel ajal väga romantiline, veetis minuga palju aega, piidles mind pikkade ripsmete alt armunult ja limpsis mu kaela. Vaatamata oma suurusele, oleme natuke häbelikud ja armuakti toimetame kõrvaliste pilkude eest varjatult. Kahjuks sulas pärast seda Eduardi suur armastus nagu kevadine lumi ja ta hakkas hoopis Pilvit piirama.

Piisonite titeootus kestab 9 kuud, nagu piimalehmadelgi. Kuid piisonivasikas on sündides lehmavasikast poole väiksem, kaaludes 15 kg ringis.

Väikse vasika eest hoolitseb piisoniema erilise hoolega ja pisikest kaitseb kogu kari. Loomalaps ei ole kunagi valveta. Piisonitel on tööjaotus - lapsed jäetakse ühe ema hoole alla ja teised mammad saavad sel ajal ennast tuulutamas käia.

Minul sel aastal vasikat ei sündinud. Piisonitel on tavaliselt kahel järjestikusel aastal vasikas ja siis on üks aasta n-ö puhkamiseks ja hinge tõmbamiseks. Sellise säästliku elurežiimi tõttu elame lüpsilehmadest kauem, enamasti 20-25aastaseks ja toome nii kaua ka vasikaid ilmale. Teadaolevalt elas kõige vanem piison lausa 41aastaseks.

Eduard oli 15, kui temaga juhtus üle-eelmisel aastal õnnetus. Ta armastas maad kraapida, nii nagu suguvennad teevad preerias, et vett leida, kuid sattus maa sisse maetud vanadele akudele, jäi pärast nende maitsmist haigeks ja läks lõpuks taevastele väljadele.

Meie kõht on üldse õrn. Näiteks valgurikka ristiku söömise järel läheb kõht gaasi täis ja hakkab hullult valutama. Halvimal juhul võib selle tagajärjel surra. Piison on ikka preerialoom, kes eelistab kõrrelisi heintaimi, mis on juba natuke puitunud. Armastame väga puukoort, sest seal on atsetüülsalitsüülhape, mida inimesed võtavad tablettidena aspiriini nime all ja ilma milleta ei ole meie tervis korras. Odrale ja nisule
eelistame kaerateri.

Lausa magustoiduks on kapsas, mida napsame saloonis inimeste peost. Meile pakutakse ka leiba. Algul sõi­me ainult Tal­linna peenleiba ja ülejäänud leivasordid põlgasime ära. Aga aastate jooksul oleme harjunud ka teisi leivasorte ning kukleid ja karaskit hindama.

Kõige maiam ja inimestega seltsivam on Playboy, kes on saanud oma nime selle järgi, et armastab kahejalgsete piigade hellitusi ja vastab neile omapoolse pika märja musiga.

Pealikuks on meil pärast vana Eduardi surma Belgiast pärit noor pull, kellel on tokerjast karvast vest ja püksid ning uhke habe. Tema kannab ka Eduardi nime. Kuigi noor Eduard on vaid 4aastane, on ta ennast juhina kehtestanud. Isegi alatasa pahur Pilvi, kes saloonis leiba oodates tujutseb, muutub paugupealt taltsaks, kui Eduard oma rahuliku sammuga sisse astub.


Kommentaar

HILLAR PULK, piisonifarmi omanik


Omades piima- ja lihaveiseid, oli mul huvi ka metsikuid veiseid ehk piisoneid tundma õppida. Seetõttu tõime kuus aastat tagasi esimesed neli piisonit, praeguseks on kari kasvanud 11ni.

Piisonid häälitsevad vähe ja suhtlevad omavahel peamiselt kehakeele abil. Hakkasin ettevaatlikult nende seas käima ja üritasin piisonite kehakeelt jälgides nendega suhelda. Piisonid võtsid mind kenasti omaks. Ükskord, kui olin nendega koos neli tundi pikutanud, kutsus noor isapiison mind pusklema. See oli hämmastav - järelikult nad käsitlesid mind kui karja liiget. See võis olla ka väike proov määrata mu koht piisonikarja hierarhias.

Telli nüüdsest veelgi mahukam ajakiri Maakodu ja võida eksootiline reis Malaisiasse ja Singapuri! Tellida saab siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare