Pilk auhinnatud Insigniale
EuroNcap turvatestis on Insignia saanud maksimaalsed 5 tärni. Pealekauba on tal veel nii 30 erinevat tiitlit või tunnustust. Olgu siis, vaatame, kuidas auhinnatud auto ennast tänavuses Eestimaa auhinnatud talves/kevades näitab.
Vectra asemele tulnud auto on muidugi ilus. Seda peavad tunnistama isegi kõik need, kes väidavad, et ilu on vaataja silmades ja kelle enda silmad neist väljaspool paikneva ilu suhtes on alati udused.
See, mis Opel Insingia kokkuvõttes on, saame siis, kui ühendame jõulisuse ning voolujoonelisuse harmooniliseks tervikuks. Ilule lisaks tuleb siin praktilisus, mida märkab ka su naabrimemm - poriseks soolatud Tallina tänavatelt naasnud Opeli uksed püsivad puhtad, seda ka siis, kui teist marki autode külgedel mustus lausa ripub. Iseasi on muidugi, kas igipuhtad uksed on kellegi jaoks auto hindamisel esikümne vääriline väärtus.
Loodetavasti pääseb esikümnesse küll tõsiasi, et autol on suhteliselt väike õhutakistus. Seda näeb, muide silmaga, ilma keerulisi mõõtmisi tegematagi. Aga kui tehagi mõõtmine, siis on ikkagi tähtsam see, mis silmale paistab.
Juhi töökoht on Opelil väga mõnus. Irvhambad võivad siinkohal muidugi arvata mida tahes, aga mugav tundus seda marki auto rooli taga istumine see juba siis, kui ma kunagi omale esimese (kasutatud) auto ostsin - ja see oli tubli aastakümme tagasi just nimelt Opel.
Olen ma omaaegset Opeli-ostu kunagi kahetsenud? Kaks korda meenub niisugune tõsiasi tõesti, aga seda ka ajast, kui 1,7 liitrise diiselmootori ja universaalkerega Kadett oli ainuüksi kilomeetrimõõtja põhjal otsustades sõitnud läbi rohkem kui 400 000 kilomeetrit. Siia tuleb lisada veel need kilomeetrid, mis ta võis seitsme Saksamaa-aasta jooksul tegelikult läbida. Kuigi selle auto omanik oli - nagu ikka toonastes lugudes - üksik lesknaine, kes autoga vaevu oma mehe haual julges käia.
Seega avasin Insingnia eelarvamuste vabalt, või veel parem, positiivse eelhoiakuga. Kas auto vastas ootustele? Ei ja pigem jah.
Kellele meeldib see, et auto on nn täis disainitud, ümbritsedes sind täpselt paika pandud keskkonnana, võivad muidugi rõõmustada, samas need, kellele imponeerib rohke vaba ruum, peavad pisut pettuma. Mitte et kitsas oleks, oh ei. Ütleme nii, et tegemist on korrastatud avarusega.
Insingnia on tõesti korralikult „täis kujundatud", alates ustelt algavast ning üle armatuurlaua jooksvast jõulisest kaarjoonest, mis jätab mulje, et oled nüüd „siseringis", ning lõpetades küllal pilkupüüdva armatuurlauaga. Pakiruum on seevastu piisavalt avar.
Insingnia puhul pole (veel) kaasa mindud mõttega, et autot tuleb käivitada kõige muu kui võtmega. Seega tuleb võtta võti, keerata ning kuulata, kuidas kaheliitrine diiselmootor käima turtsatab.
Turtsatus tundub vaikses õhtus pigem ja vähemalt seni, kuni mootor end soojaks töötab, on urin mõnusalt mehine.
Mootor on mehine ka maanteel (võimsaim diiselmootor lubab endast välja võtta 190 hobujõudu, mis tõmbab auto nullist sajani 9 sekundiga). Ainult et automaatkäigukastiga kohanemine võtab veidi aega - nii kaua, kui hakkab meelde tulema, et gaasi juurde surumisele lisaks võib seda ka teinekord väikeste nõksakutena järgi anda. Mis muidugi ei tähenda, et "tõmmet" poleks.
Mida sellel autol pole? Konkreetselt prooviautol pole kaugtulesid, mis end ise lähituledeks lülitavad. Põhimõtteliselt on niisugune võimalus aga Insignial olemas. Ja see toimib ka siis, kui Opeli ees sõidab vägagi poriste tagatuledega veoauto, kinnitavad need, kes ise on proovinud.
