Põhjapõdrad - Maare, Rudolf ja teised
“Põhjapõder on tore ja sõbralik, ega jõuluvana teda muidu oma saani vedama valinud,” on Elistvere loomapargi juht Sirje Saul kindel.
Elistverre saabusid kaks põhjapõtra, emane ja isane, 2006. aasta veebruaris. Ja kust mujalt kui Lapimaalt. Pärast teist poegimist poolteist aastat hiljem põdraemand kahjuks suri, tema lapsukese kasvatasid üles inimesed.
Praegu elavadki loomapargis isane Redu ja emane Maare. Saani nad ei vea, aga silmailu pakuvad vaatajatele küll.
Ainus mure on sarvedega
Kuna Maare on inimeste üleskasvatatud lutiloom, on ta Sirje Sauli sõnul eriliselt sõbralik: temaga võib jalutamas käia nagu koeraga.
Ka Lapimaa tundrates kariloomadena peetavad põhjapõdrad on Sauli teada inimestega harjunud ja sõbralikud. Isepäi hulkuvaid täiesti metsikuid isendeid on nüüdseks väga vähe järele jäänud.
Praegu on põhjapõtrade looduslikud levialad Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjapoolsemad osad. Kuid jääajal elasid nad üsna kaugel lõunas: Euroopas näiteks Iirimaal ja Pürenee poolsaarel, Ameerikas aga Nevada ja Tennessee osariigi aladel.
Sel ajal võis neid ilmselt kohata ka tulevase Eestimaa pinnal. Sestap ei maksa imeks panna, et põhjapõdrad tänapäevalgi siinmail päris hästi hakkama saavad.
Erandiks on augustikuu, mil kärbsed tahavad põtrade nahka ajavaid sarvi kasutada munemispaigana. Sel ajal näevad muidu põhjapõdra pead ehtivad uhked sarved tõeliselt koledad välja – rippuvate naharibadega ja veritsevad.
“Kui aga hoolas olla, loomi pidevalt jälgida ning vajadusel rünnakukohtadele areosooli pihustada, saab ilusti hakkama,” jagab Sirje Saul viie aasta vältel Elistveres saadud kogemusi. Väga hullu ja põletikulise juhtumi korral võetakse appi antibiootikumid. Looduslikel levialadel põhjapõtradel kärbsemuret pole, sest nii kaugel põhjas selliseid paharette ei ela.
Igal nädalal natuke rosinaid
Kui palju põhjapõtru Maarjamaal praegu elab, pole teada. Lisaks Elistvere loomapargile võib neid kohata Tallinna loomaaias ning mõnes taluloomapargis, näiteks Rõuges Tindioru talus ning Lääne-Virumaal Metsaantsu talus, mis suvel külastajatele suleti.
Põhjapõder ja muskusveis on ainsad sõralised maailmas, kes suudavad ennast ära elatada vaid samblike söömisest.
Elistvere põhjapõdrad siiski pelgalt samblikudieedil elama ei pea. “Hein on kogu aeg ees, lisaks saavad nad Soomest tellitud erilisi porograanuleid. Need sisaldavad kõiki põhjapõtrade eluks vajalikke aineid,” loetleb loomapargi juht. Meeleheaks antakse Maarele ja Redule porgandeid ning kaseoksi ja ka samblikku, kui seda hankida õnnestub.
Erilisel kohal on nende menüüs aga rosinad. Need asendavad metsamarju, mida loomad vabalt looduses ringi käies ise mätastelt nopiksid.
Sirje Sauli sõnul on looduses elava põhjapõdra toidulaud äärmiselt huvitav ja mitmekesine. Soolade ja mineraalide otsinguil ei põlga ta ära linnumunade ja -poegade söömistki. Igasugustest oksadest, vartest, rohttaimedest ja muust säärasest rääkimata.
Lumerohkel talvel suudavad põhjapõdrad tänu esijalgade sõrgadele, mis moodustavad paaris justkui väikese labida, söögipoolise välja kaevata pea meetrisügavusest lumest.
Loodetavasti avab taevataat tänavugi lumeluuke Eestimaa kohal nii palju, et Elistvere asukad loomapargi külastajate rõõmuks oma iidsetelt esivanematelt pärit kaevamisoskust näidata saavad.
Sarved ja sõrad
- Hirvlaste sugukonda kuuluv sõraline.
- Looduslikud levialad Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosad.
- Euraasia suurim leviala asub Taimõril.
- Euraasias elavaid põhjapõtru nimetatakse porodeks, Alaskal ja Ameerikas elavaid karibudeks.
- Õlakõrgus on 110–140 cm, kaal 100–220 kg, sünnikaal 4–8 kg.
- Kõige väiksemad elavad Põhja-Jäämere saartel ja tundras, lõuna pool alamliigid järjest suurenevad.
- Eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad Teravmägedel.
- Keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud, kaks sõrga koos moodustavad justkui suure lusika, millega on hea lund kraapida.
- Ainus hirvlane, kellel ka emasloomal sarved.
- Isane heidab sarved maha pärast jooksuaega, emane pärast poegimist.
Kes on põhjapõder Rudolf?
- Põhjapõder Rudolfil on pirakas punane nina ning ta veab ameeriklaste jõuluvana saani.
- 1939. aastal kirjutas Robert May luulevormis loo pealkirjaga “Punase ninaga põhjapõder Rudolf”. Raamatuke levis juba esimesel müügiaastal 2,4miljonilises tiraažis.
- 1949. aastal laulis punanina Rudolfi igihaljaks Gene Autry, sellest jõululaulust kuulsam on üksnes “Valged jõulud”.
- Aastakümnete jooksul on põhjapõder Rudolfist saanud ka mitme koomiksi, telesaadete ning multifilmi kangelane.
Allikas: Wikipedia.ee