Põlduba – staarkultuur või sõimusõna?

Uba, mis sel aastal hüppeliselt suurenenud kasvupinna järgi oli kevadel justkui staarkultuur ja suur lootus, muutus koristus­hooajaks õudus­unenäoks ja suurimaks pettumuseks.

Siiani kogu Eestimaal laiuvad koristamata oahektarid, millest osal on taimemass harimisega juba mulda viidud, tekitavad põllumeestele emotsioone – kahjutundest vihkamiseni ning arusaamatusest ükskõiksuseni.
Kasvupinna nii kiire kasvu taustaks on olnud teraviljahindade ebastabiilsus, samas herne ja oa saagihindade tõus. Samuti on oluline liblikõieliste külvikorda kaasamine – nii tulenevalt põllumeeste soovist lisaks saagi saamisele ka mulla seisukorda parandada ja tekitada kultuuride roteerumine kui ka rohestamise nõuetest tulenev liblikõieliste külvikorras kasvatamise vajadus.

Oa viljelemisega kaasnevad mitmed riskid, mis peamiselt on seotud meie piirkonna väga muutlike ilmadega. Osaliselt on riskimaandamine ka põllumehe enda kätes.

Eelmisel kahel, 2015. ja 2016. aastal, kui oapind samuti pidevalt suurenes, saadi ka oapõllud sügisel kenasti koristatud ja saak ning selle kvaliteet olid väga head. Süües kasvab isu – seega osaliselt võib tänavuse oakrahhi kirjutada ka liiga suure külvipinna arvele.