Põline tallinlane: Mahemajandus on keerulisem, kui algul arvasin
Kui Margus Lille koos naise ja kahe väikese lapsega Kiltsimäe külla Mallavere tallu elama kolis, ei teadnud ta päris täpselt isegi, mis elu neid ees ootab.
Sinnani oli Margus olnud põline tallinlane, linnas sündinud ja kasvanud, lapsepõlvesuved möödusid Kunda lähedal maal vanaema juures. Ent kui endal lapsed sündisid, tekkis tahtmine Kalamaja ühetoalisest korterist minema saada. Elamisväärsemasse paika.
Juurat õppinud mees müüs maha oma turunduse alal tegutseva firma ning leidis sobiva maakoha.
“Maja oli eelmiste elanike poolt hooletusse jäetud,” meenutab Margus Lille. “Majapalgid olid nii pehkinud, et pärast lammutusi jäid esimesel aastal alles vaid katus ja vundament. Hiljem sai ka katus uus pandud. Maja ümber laius võsa ja prügimägi.”
Koos elupaiga muutusega tuli leida ka uus tegevusvaldkond, mis perele äraelamist võimaldaks. Mahetoodetest leidus ajakirjanduses juba veidi lugemist ja mõningaid tooteid oli võimalik ka poest osta, kuid maheköögivilja praktiliselt polnud. Nii mõeldigi koos abikaasaga, et eks tuleb seda siis ise teha.
“Kui nõudlust on, aga pakkumist pole, siis järelikult see ongi meie ala,” räägib endine turundusspetsialist.
2003. aastal külvati esimest korda seeme maha. Maheda köögivilja kasvatamisega saadi alustada ilma kolmeaastase üleminekuajata, kuna põllud olid võsastunud ja polnud jälgegi, et seal oleks lähiminevikus mingigi majandustegevus toimunud. Vaid üks põld läks kolmeaastasele üleminekuajale – see, mis enne kontrollide tulekut oli jõutud üles künda.
Kokku 22 hektarist põllumaast on köögivilja all igal aastal umbes 10, ülejäänul kasvab ristik või midagi muud.
Praegu tullakse Marguse käest maheköögivilja kasvatamise alal nõu küsima, sel suvel käis üks peruulane mahetalu tegevust vaatamas, soomlased ja rootslased on sagedased külalised.
Talu tegemisi käivad uudistamas ka lasteaedade ja koolide lapsed – paljud pole traktori häält kuulnud ning aedikus siblivate kanatibude juurest on neid väga raske ära saada.
Keeruline algus
Alguses polnud peale remontivajavate hoonete midagi. Ei teadmisi ega tehnikat. Oli vaid tahtmine maal elada ja töötada. Lootus, et küllap hakkama saadakse.
Sõber kiitis Massey Fergusoni traktorit ning see saigi ostetud. Aegamööda soetati vajalikud haakeriistad.
“Mahemajandus on keerulisem, kui algul arvasin,” hindab Margus tagantjärele. “Kui oleks teadnud, et see nii raske on, poleks sellega kunagi jamama hakanud. Oleksin siiani linnas. Aga nüüd olen nii kaugele jõudnud, et igal juhul tegelen edasi. Kui suudan endale sellega elatist teenida ja kõik mu arved on makstud, siis on ju kõik hästi.”
Marguse arvates ongi mahepõllumajanduse suurim häda see, et teadmised ja oskused, kuidas köögivilja kemikaalide abita kasvatada, on kadunud. Kõike tuli algusest õppida, avastada, katsetada. See on keeruline – mida silmas pidada, millal mulda harida, millal külvata, mis millega kokku sobib, mida arvestada.
Tänu turuarendustoetusele on Eesti mahetootjad saanud käia õppereisidel teistes maades ning seal kolleegidega kohtunud.
“Neis riikides, kus pole mahepõllumajanduses sellist auku sees olnud nagu meil – Rootsis, Saksamaal või mujal –, saab palju ideid ja näeb, kuidas tegelikult võib teha. Mõne sealse talunikuga rääkimine hoiab mitu aastat elus kokku,” naerab Margus.
Kemikaalide asemel nutikus
Mahetootmises pole lubatud kasutada kemikaale, mida tavatootmises loomulikuks peetakse. Hakkama tuleb saada ilma keemiliste väetisteta ja putukatõrjepreparaatideta. Nimekiri, mida kasutada võib, on tunduvalt lühem kui tavatootmises, preparaadid kallimad, seetõttu tuleb rohkem kasutada leidlikkust ning püüda leida alternatiive, et õiged taimed saaksid kasvada ning ebavajalikud mitte.
Näiteks külvab Margus porgandi alles jaanipäeva paiku, enne seda on aga põllul korduvalt umbrohte hävitanud – kultiveerinud ning ka põletanud (spetsiaalse traktori taha kinnitatava seadme abil). Nii et porgandi tärkamise ajaks on umbrohu kasvujõudu mitu korda häiritud ning porgand saab hoogsalt kasvada.
“Mürgitada oleks ju lihtne. Mu sõber on aastaid kasvatanud tavameetodil porgandeid – põllul pole suvi läbi ühtki umbrohuliblet, aga vihmausse sellelt põllult ei leia. Tavatootmises on mulda vaja peamiselt selleks, et taim püsti seisaks,” muigab maheda porgandi kasvataja.
“Minu jaoks on mahetootmise suurim pluss see, et ma ei pea mürkidega kokku puutuma. Ning mu põld on elus. Iga teise kaalika all, mille maast üles tõmban, on vihmauss.”
Peamine väetis mahepõldudel on sõnnik, mida Kiltsimäe talu saab naabruses asuvalt maheveisekasvatajalt. Vastutasuks annab ta põllukive – ehitusmaterjaliks – ning loomadele söödaks töötlemise ülejääke.
Kasvuhoone mullaviljakust parandavad kanad – kui kasvuhoones taimi enam ei kasva, siblib ja väetab seal paarkümmend kana ning muneb mahemune.
Kui laboris mullaproovidest selgub, et mingit ainet on mullas vähem kui taimede kasvuks vaja, tuleb toitaineid lisada: kasutatakse sõnnikut, vetikaleotisi ja teisi looduslikke preparaate.
Mahepõlde kontrollib Taimetoodangu Inspektsioon, et kõik vastaks nõuetele. “Kontrollimas käiakse kaks korda aastas – kevadel vaadatakse, kas ma ikka olen külvanud kõike seda, mida olen lubanud külvata ning sügisel võetakse saagist proovid.
Ma olen praeguse kontrollisüsteemiga väga rahul. Vanasti oli vaja kole palju pabereid täita, esimesel aastal täitsime pabereid koos ametnikega ligi neli tundi. Kõik nutsime,” naerab Margus nüüd tagantjärele. “Praegu käib see palju lihtsamalt.”
Toetused tarbijale
Mahetalu ligi miljonisest käibest moodustavad toetused pea 70 000 ehk alla 10%. “Tänu toetustele on minu toodang tarbijale ligi 10 protsenti odavam,” räägib Margus ning loodab, et tulevikus hinnavahe tava- ja mahetoodete vahel väheneb veelgi.
“Olen küll maheda köögiviljakasvatuse Eesti mõistes suurelt ette võtnud, kuid majanduslikus mõttes olen siiski suhteliselt pisike tegija ja pole siiani saanud teha kõiki vajalikke investeeringuid. Iga aastaga on läinud paremaks, kuid teha on veel palju. Kui pole korralikku hoidlat, kus saaki talvel hoida ning kui palju tööd on vaja teha käsitsi, püsib toodangu hind kõrge. See on nõiaring, millest tuleb end välja närida ja kasvada suuremaks.
Loodan, et tulevikus saab toota ka mahetooteid madalama omahinnaga – kui vajalik inventar on olemas ning enda teadmised ja oskused põllul realiseeritud. Ma mõistan ju ostjaid: kui hinnavahe mahe- ja tavatoodangu vahel on ligi kahekordne, siis mõtlevad paljud mitu korda järele, enne kui kallima, kuigi parema toote ostavad.”
Mahepõllud ei pea sugugi olema mõnehektarised – Saksamaal käies on Margus näinud mahetalusid, kus köögivili kasvab 300 hektaril. Seal on käsitsitööd vähem ning kasutusel selline tehnika, mida meie põllumees esialgu vaid unes näeb – näiteks põllu rohimiseks on valgussilmadega robotid, et õige taim alles jääks. Eestiski pole sellise suurusega põllud võimatud, kuid sinna läheb veel aega.
Ussiaugud poodi ei jõua
Arenguruumi ja -võimalusi on maheviljeluses palju, iga aastaga kasvab nii teadmiste kui investeeringute hulk.
Aasta-aastalt on kasvanud ka poes müüdava toodangu kogus ja sortiment.
Elumaja kõrvalhoones on köögivilja töötlemiseks väike tsehh, kus tooted puhastatakse, kooritakse ja tükeldatakse vajalikku mõõtu. Ning pakitakse.
Tükeldatud toote puhul on kindel, et tarbijani ei jõua ükski taimekahjurist puretud pala. Koorimata ja tükeldamata tooteid müües oli vahel kuulda ostjate nurinat ussiaukude üle. Mahetooted meeldivad ju lisaks inimestele ka muudele olenditele.
Populaarseim toode on siiani olnud viilutatud porgand, kuid tänavu jäi saak põua tõttu kesiseks ja porgandeid jagub vaid ühepajatoidu segudesse.
Praegu on talu tooted müügil Rimi ja Selveri poodides, Tallinna Kaubamajas ja Stockmannis, OÜ Riguali vahendusel saab tooteid osta ka mujalt Eestist. Ökosahvri vahendusel võivad tallinlased tellida tooteid ka otse koju.
“Ma arvan, et minul – ja ka teistel mahetootjatel – hakkab väga hästi minema siis, kui rahva jõukus kasvab nii palju, et nädalavahetuseti süüakse peredega restoranis. Ühel heal päeval saab see kindlasti niiviisi ka olema,” loodab mahemõtleja ja -kasvataja Margus Lille.
Mahetalu lähituleviku plaan on muuta tootmine efektiivsemaks, mille eeldatav tulemus on toodete hinna odavnemine. Selleks tuleb soetada juurde tehnikat ning ehitada hoidla.
Jaan Nõmmik, tulundusühistu Eesti Mahe tegevdirektor
Tulundusühistu kaudu realiseeritava mahetoidu käive on viimasel viiel aastal suurenenud iga aastaga ligi kaks-kolm korda. Rahvas on mahetoodangu kasulikkusest rohkem teadlik ning juurde on tulnud lisaks tarbijatele ka tootjaid-töötlejaid. Töötlejaid on praegu veel siiski vähevõitu, neid võiks rohkem olla.
Viimasel aastal on eestimaiste mahetoodete loetellu lisandunud näiteks mahemüsli, müslibatoonid, loodetavasti jõuab peagi tarbijateni Polli mahepuuviljade töötlemise tsehhi toodang.
Mahetoodangut oleme importinud ka meie naabermaadesse Lätti ja Soome – mahlu, krõpse, rohelisi maitsetaimi, juurvilju, pasta- ja müslitooteid jm. Mahetoodete puhul paneme suurt rõhku nende heale kvaliteedile, kuid need on ja jäävad siiski nišitoodeteks ning on seetõttu ka kallimad kui tavatooted.
Mahepõllumajandus võtab järjest rohkem maad
Intensiivse põllumajandustootmise kõrval levivad Eestis üha laiemalt loodussõbralikud mõtte- ja tootmisviisid. Üle kümnendiku põllumajandusmaast on mahepõllumajanduslikult majandatav.
2009. aastal oli mahepõllumajanduse registris 1278 mahepõllumajandusliku mesinduse, taime- või loomakasvatusega tegelevat ettevõtet kokku 102 767 hektari maaga. Suurem osa (77%) mahepõllumajanduslikust maast on rohumaad. Mahepõllumajanduse arengukava 2007−2013 eesmärk on suurendada 2013. aasta lõpuks mahepõllumajandusliku maa pinda 120 000 hektarini.
Tarbijate nõudlus mahekauba järele on suurem kui praegu kaubanduses pakutav. Kuigi mahepõllumajanduslik taime- ja loomakasvatus on Eestis kiiresti laienenud, on mitme tootegrupi toodangumahud väikesed ja töödeldud mahetoodete valik kesine.
2009. aasta lõpus oli mahepõllumajanduse registris 13 maakonnast 51 mahetoodete töötlemise või turustamisega tegelevat ettevõtet ja see arv suureneb kiiresti.
Mahepõllumajanduse arengukava meetmete eesmärk on suurendada 2013. aastaks kodumaiste mahetoodete osa Eesti toiduturul kolme protsendini.
